Esiteks süžee. Oxfordi paarismaja keldrist leitakse nälginud piiga ja kahene laps. Mõlemad hirmunud ja vaikivad. Majaperemees on ropu suuga tige taat, endine õppejõud, kelle mõistus aeg-ajalt ära käib ning ta väidab, et pole iial naist ega last näinud. Piiga omakorda kinnitab, et on röövitud, vägistatud, lapse saanud ja surema jäetud. Samas avastatakse kaks aastat tagasi kaduma läinud naisterahva laip, ka seal oli mängus laps. On’s lood omavahel seotud?

Teiseks värvikad tegelased. Kahtlusalused on kirev ja äraarvamatu seltskond, ent neile ei jää alla ka uurijad eesotsas Adam Fawleyga, kes elab läbi hingelist tragöödiat, kuid ei lase töös sel häirida. Tema kolleegidki on paras kamp, kes elavad täiega ja rügavad täiega.

Kolmandaks raamatu ülesehitus. Lugejat ei uinutata pika ühtlase tekstijoruga, vaid tegevus liigub ühelt tegevusniidistikult teisele, vaheldudes ajaleheartiklite ja ülekuulamisprotokollidega, mis avavad aknakesi saladuse juurde paremini kui miski muu.

Ja neljandaks lõpplahendus. Raamatus on salapära, vägivalda, kirge, ahnust ja kadedust. Ühesõnaga kõike, mida inimestes olema ei peaks, kuid paraku on. Hunteri eelmise teose kohta sai öeldud: „Nad ei leia sind iial” läks kohe käima ega peatunud enne, kui viimasel lehel… viimane pööre oli täiesti geniaalne… Samad sõnad tuleb korrata ka „Pimeduse kütkes” kohta. Miski, mis tundub olevat raudkindel, seda ei ole, nagu ka ebaloogiline ei pruugi olla ebaloogiline.

Ootaks Hunterilt järgmist raamatut.