RAAMATUBLOGI: Seksikas, julm, paheline, prassiv, ihar, kõrk ja kultuurne Piiter
Võta nüüd kinni, kuidas Eestile kõige lähemat suurlinna (ja meie kunagist pealinna Peeter I ajal) oleks õige nimetada. Venelastele on see Sankt-Peterburg, Eesti keeles Peterburi (mis ei kõla just õigesti), omade jaoks Piiter.
Jäägu selle nimega... Igatahes on mahukas Peetri linna ajalugu igati teretulnud, kusjuures Briti kultuuriajaloolane Jonathan Miller on suutnud selle vägagi seksikaks kirjutada.
Esiteks juba pealkiri. Väga sobilik kollasele väljaandele – „Kolm sajandit tapvat kirge”. Eks ta nii olegi, ent samal moel võiks kirjeldada paljusid maailma linnu. Samas on raamatut vaja müüa neile, kes Piiterist suurt ei tea ja lugema kutsuv pealdis igati asjakohane.
Teiseks. Tekst ei erine pealkirjast. End mittekollaseks pidav ajaleht The Times näiteks kuulutab arvustuses: „St.Petersburgi hooned võivad paista suursugused, kuid nad peidavad endas julmust ja pahelisust.”
Niisiis rõhub autor just lugeja madalamatele instinktidele ning kirjeldab linna loomisest kuni tänapäevani eelkõige läbi selle, mis kaasaegses ühiskonnas ei mahu normi piiresse. Peeter I julmused ja räiged joomapeod. Katariina II iharus ja lõputu prassimine – tõsi, on välja toodud ka tema haritus ja kultuursus , aga mitte rõhutatult. 19. sajandi lõpu, 20. alguse tsaaride kõrkus ja isevalitsemine, mis põhjustas katkematu võitluse alam- ja üleklassi vahel, tuues endaga terrori ja lõpuks riigi hävitanud revolutsiooni. Lenini juhitud bolševike julmused ja maha jäetud laibavirnad. Leningradi blokaadi õudused kuni inimsöömiseni välja.
Ühest küljest jah, Peterburi kollane ajalugu, aga teisalt: miks mitte? Ega need madalamad instinktid löövad kõigil puhuti välja. Ikka tahaks teada, mis toimub pinna all ja sirmi taga. Teisalt peab legendaarse linna loo ju kuidagiviisi ühte raamatusse ära mahutama, seega tuleb tekst teha tummine ja on autori asi, millised koostisained ta jämedalt sisse jätab, millised leemeks peenestab.
Kolmandaks. Neid, kes Piiteriga lähemalt tuttavad, häirib ehk kõige enam see, et linna suursugusus jääb kuidagi varju. Ei tea, kuis nüüd, aga vähemalt nõukogude ajal eristusid piiterlased kogu riigist kultuursuse, harituse ja väärikuse poolest ning kõik see kandus üle ka Leningradile. Vaatamata sotsialistliku Venemaa räpasusele ja hallusele ei saanud Piiterit erinevalt Moskvast matslikuks pidada.
Neljandaks. Kõigele vaatamata sobib „Kolm sajandit tapvat kirge” just täpselt seda linna kirjeldavate raamatute riiulile vajalikuks täienduseks. Sel riiulil ootavad ees kaks suurepärast teost, mis maalivad Piiterist hoopist teistsuguse pildi – Vladimir Lapini „Peterburi lõhnad ja hääled” ning Solomon Volkovi „Peterburi kultuuri lugu – ning kolmas seob trio ühtseks tervikuks.
