RAAMATUBLOGI: SMERŠ... Häbitud rasvunud ohvitserid jälgisid päeval ja ööl iga sõjaväelast
Kuivõrd Jossif Stalinil salarelva vaja oli, on iseküsimus. Ehk läinud sajandi kahekümnendail, kui Nõukogude Liidus käis võimuvõitlus, aga ka siis sai grusiin oma jõududega hakkama. Kolmekümnendaist alates oli ta juba diktaator ning käsutas repressiivorganeid, ükskõik, millise nime all need ka ei esinenud.
SMERŠ – akronüüm sõndadest smert špionam ehk surm spioonidele – tegutses tegelikult vaid aastatel 1943 – 1946 kui Nõukogude Liidu sõjaväe, sõjalaevastiku ja sõjaväestatud asutuste ja organisatsioonide vastuluureorganisatsioonide ühisnimetus. Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure Peavalitsuse SMERŠ allus otseselt kaitse rahvakomissar Stalinile.
SMERŠ-i tööpõld oli lai. Esmalt muidugi tegelike spioonide püüdmine, ent ka spiooniks tembeldatute kinnivõtmine, süü pähemäärimine ja mõistagi hukkamine; tegelemine reeturite ja „reeturitega”, sest sõjavangi jäänud olid kõik riigireeturid, kuna ei võidelnud viimse veretilgani; võitlus nõukogudevastase elemendiga, kes oli pugenud Punaarmee üksustesse ja asutustesse, kurjuures nõukogudevastasus võis väljenduda milles iganes; võitlus desertööride ja enesevigastajatega, kes üritasid põgeneda rindelt sinna või siia suunas. Ning kõige lõpuks täitis SMERŠ Stalini eriülesandeid.
Olgu KGB või GRU või ükskõik, milline repressiivorgan, julmus on sellesse sisse programmeeritud. Vladimir Nikolajev, vene kirjanik ja Teise maailmasõja veteran meenutas: „SMERŠ oli kõige kohutavam organisatsioon sõjaväes ja laevastikus... Selle arvutud häbitud rasvunud ohvitserid jälgisid päeval ja ööl iga sõjaväelast, sõdurist kindrali ja marssalini. Igaüks kartis SMERŠ-i... Sageli leiutasid selle ohvitserid kuritegusid, et näidata enda vajalikkust ja kasulikkust, kuid peamiselt ikkagi selleks, et neid rindele ei saadetaks. Nad elasid väga hästi ja pääsesid pommidest ja kuulidest.”
Venemaalgi pole tänini täit selgust SMERŠ-i tegevuse kohta, sest toona ei pandud igat tegevust dokumentidesse kirja ega arhiveeritud tulevastele põlvedele. Nagu autor kirjutab, ei suudeta kokku leppida isegi selles, palju nõukogude sõdureid ja tsiviilisikuid teise ilmasõja ajal hukkus, rääkimata sellest, palju läks teise ilma SMERŠ-i käe läbi.
Raamat keskendub küll SMERŠ-ile, et pilt, mis avaneb, on ääretult avar, näidates sotsialistliku punariigi tegelikkust. Ega õigupoolest ju pole vahet, millise suurtähtede varjus rahvast hävitati. Naiivne oleks arvata, et kaks esimest sõja-aastat, kui SMERŠ-i polnud veel loodud, inimesi ei represseeritud. Ikka represseeriti, ainult et töö tegi ära NKVD (siseasjade rahvakomissariaat).
1943. aastal, pärast Stalingradi lahingut, kui Suur isamaasõda hakkas liikuma võidu suunas, löödi NKVD lihtsalt kaheks. Senisele organisatsioonile jäi vähematraktiivsed ülesanded – orjalaagrite haldamine, töö sõjavangidega ja muu säärane – jäi NKVD-le, luure ja vastuluure läksid aga SMERŠ-i alluvusse. Ent lõpuks oli see kõik üks ja sama.
