Pärnd Repro

Põhjamaade krimikirjandus on jõudnud seisakuaega, uusi tuuli pole, ent islandlanna Yrsa Sigurdardottir siiski puhub üht-teist värskendavat.

Sai hiljuti kirjeldatud Nordic noir’ hetkeseisu ja tõdetud, et olukord on kui suvise grillimisega – ostad poest kauba, küpsetad ära, rüüpad õlut peale, saad kõhu täis ja oled rahul. Aga kui satud mekkima tipptasemel grillmeistri loomingut, saad aru, et kodukootu on parimal juhul veidi üle keskmise.

Sama on Põhjamaade krimiga – loetavad raamatud, kuid ei mingit vapustust. Kusjuures tulv (paljuski uued nimed) on katkematu, ent uut Stieg Larssonit, Lars Keplerit ega Henning Mankelli pole.

Üht-teist ses kespäras kerkib siiski üle teiste. Sigurdardottiri esimesed katsetused, kus kuritegusid lahendas eluga jännis (aga enamus Nordic noir’ peategelastest seda ongi) advokaat Thora, olid latti napilt ületav – loed läbi, aga justkui ei kõnetata.

Ju sai too keerulise perekonnanimega daam isegi aru, et asi pole õige ning lähenes asjale teisest küljest. Ta lõi politseinik Huldari ja psühholoog Freyja, pani nad koos tegutsema ja särtsuma ning see kooslus töötab märksa rohkem.

Eks ta pisut julm ole, kui Reykjavíkis mõrvatakse omaenda kodus jõhkralt noor naine. Mõrva ainus tunnistaja on tema seitsmeaastane tütar. Peagi tapetakse veel teinegi ja politsei on mõistagi nõutu.

Afääri tõmmatakse raadioamatöör, äraspidine erak, kes hakkab saama kummalisi sõnumeid ja selgub, et need on seotud selle ja teisegi mõrvaga. Saaks too raadiofriik ja politsei ometi omavahel kokku...

Millegipärast arvatakse põhjamaades, et krimilugu on vaja põimida suhtedraamasse. Huldar ja Freyja, enne kui juhtumit hakkavad lahendama, on veetnud öö koos. Kusjuures mõlemad otsivad püsipartnerit, ent Huldar otsustab end esitleda mitte politseiniku, vaid puusepena. Mida ta peab loomulikult igati kahetsema.

Läbi aegade suurim krimileedi Agatha Christie suutis luua kaks persooni – miss Marple’i ja Hercule Poirot’ – kes ei huvitunud vastas- ega samast soost vähimalgi määral, aga läks ometi jäädavalt ajalukku. Ju on asi tänapäeval selles, et kui piisavalt võimsat pealiini ei suudeta välja mõelda, pannakse teost kandma kõrvalliinid. Aga see selleks...

„Pärand” on küllaltki tõhus lugemine ja kuulub viimaste aegade eesti keeles ilmunud Põhjamaade krimkade paremikku. Juba on ilmunud Huldari ja Freyja saaga teine osa „Lõpparve”, aga sellest veidi aja pärast.