RAAMATUBLOGI: Soomlane Pekkala, tsaar ja Stalin
Venemaa on sedavõrd huvitav ja salapärane paik, et ajab piiritagustelgi kirjanikel vere keema ning sunnib vestma (muinas)lugusid sealsest metsikust elust ja olust.
Rootsi ja Inglise verd Tom Rob Smith avaldas triloogia julgeolekutöötaja Lev Demidovi võitlusest kuritegevusega riigis, kus kuritegevus puudub ehk Nõukogude Venemaal. Eesti keeles ilmus triloogia avaraamat „44. laps“.
Ameeriklasel Martin Cruz Smithil on kaheksast raamatust koosnev sari (Eesti keeles kaks teost, „Gorki park“ ja „Põhjanael“) kus tegutseb nõukogude miilits, uurija Arkadi Renko.
On teisigi sovietoloogilise krimka autoreid, üks neist ilmutas end äsja siinmail – Sam Eastland ehk õige nimega Paul Watkins. Tema läheb sügavamale minevikku, kahekümnendatesse-kolmekümnendatesse ja loob oma Nõukogude Liidu ajaloo, õigemini oma versiooni ajaloolistest sündmustest.
Eastlandi raamatute keskne persoon on Venemaale sattunud soomlane Pekkala. Või mis sattunud, kui ta tsaariarmeesse astus, oli Soome Venemaa osa. Asjaolude kokkulangemisel sai Pekkalast tsaar Nikolai II isiklik ja erakorraline uurija. Inspektor Pekkala. Kusjuures tema eesnime pole raamatuis kordagi mainitud.
Ühesõnaga, töötab Pekkala tsaari heaks, aga ajalugu rullib nii ühest kui teisest üle. Tsaar kukutatakse ja mõrvatakse, Pekkala saadetakse aastateks GULAG-i.
Ühel heal päeval tuleb uuel, punasel tsaaril ehk seltsimees Stalinil pakiline vajadus Pekkala vangilaagrist vabadusse lasta, sest eelmise, kapitalistliku tsaari varandus tuleks üles otsida. Ent selleks on vaja esmalt selgust saada, mis Nikolai II ja tema perekonnaga tegelikult juhtus.
Kaks paadunud kommunisti abiks ja valvureiks, hakkab inspektor Pekkala tõde otsima, seigeldes mööda piirituid Venemaa avarusi. Tõde selgub, ja see pole säärane, mida me õpikuist ja ajalooraamatuist loeme.
Keeruline öelda, kui tõepäraselt Eastland toonast Venemaad kujutab.
Tundub, et üsnagi. Kuigi nii tema, nagu teisedki sovietoloogilise krimka autorid, on loonud kommunismi kantsist pildi kui tumedast, harimatust, hirmuvalitsuse all ägavast ja rõõmuta riigist, kus naeru ei kuule.
Aga muidu pole „Punase tsaari uurija“ midagi hullu, täiesti loetav ja põnev. Ja mõistagi omapärane.
