Harakad. Repro

Iseenesest võinuks „Harakad” olla mõne Eesti kirjaniku kommunaaldraama, aga näe, britt jõudis ette. Nojah, ei saa ju eeldada, et naabrite terroriseerimine – nagu läbi aastate meediast lugeda on saanud – kuulub vaid Eestimaa tavade sekka.

Jamie ja Kirsty teevad raamatu alguses suure vea, mis neile äärmiselt karmilt kätte maksab. Mõistagi, elukogemust pole ja häid nõuandjaid samuti mitte, kes ütleks – kui müügis oleva korteri hind on kahtlaselt madal, peitub kuskil konks. Ent noored, kelle finantsseis pole kiita, tavaliselt jõulupuuna säravale ohumärgile tähelepanu ei pööra. Ikka arvatakse, et õnn on jõudnud nende õuele.

Õnnelikult see lugu algabki, Jamie ja Kirsty asuvad looma unelmate kodu, plaanivad järelkasvu, tööd on mõlemal, seks maitseb hästi, naabrid tunduvad toredad... Ja siis hakkab juhtuma.

Surnud rott ukse taga on alles algus, järgnevad öised õudusttekitavad hääled, ämblikud... Ja naabrite jätkuvad süüdistused – muusika on liiga vali, seks samuti: „Saame aru, et teil on ihasid, mis vajavad rahuldamist, aga me ei taha teie rahmeldamist jagada.”

Noorte mõõt saab täis, saati oli nende parim sõber naabrite tõttu rängalt kannatada saanud. Seega algab sõda, ainult et Jamie ja Kirsty ei oska aimata vastaste vägevust.

„Harakad” on äärmiselt lihtne ja eluline – seepärast ongi kahetsusväärne, et mõni meie kirjanik sarnasele ideele ei tulnud, sest materjali on siit-sealt võtta küll ja veel. Mark Edwards, muide, mainib lõppsõnas, et raamat põhineb tõsielulisetel sündmustel – temagi noort elu mürgitasid terroriseerivad naabrid. Ja sellest polevat midagi imelikku, tõdes ta, sest linnades elab igaüks mõne psühhopaadi karjumiskauguses.

Autor võimendas „Harakaid” kirjutades tema endaga toimunut üsna jõuliselt – ta kinnitas, et on Stephen Kingi fänn ja lugu ongi stephenkingilik, vaat, et isegi alfredhitchcockilik. Paraku ei tähenda see, et reaalses elus sarnased õudused puuduksid. Ühel veab naabritega, teisel mitte ja alati ei piisa sellest, et elatakse teineteisest nõnda kaugel, et kisa ei kosta ja mets on kah vahel, kui meenutada Vargamäe saagat.