Mina, vaatleja. Repro

Nagu krimikirjanduse ajaloost teada, saab kõik uus järgijaid. Nii on olnud Sherlock Holmesi aegadest peale. Samavõrd tahavad äärmiselt paljud viimastel aastatel luua psühhothrillereid, kuid värsket pakutakse vähe.

Sotsiaalpsühholoogist kirjanikuks asunud Caroline Erikssoni debüütroman kandis maakeeles pealkirja „Kadunud”, nagu ka Gillian Flynni psühholoogilistele põnevikele aluse pannud teos. Inglise keeles oli esimene „The Missing“, teine „Gone Girl“ ja ka lugudes oli kaudne sarnasus neil olemas.

Need, kes psühhothrilleritega kursis võivad vist hoobilt öelda, millist sorti peaks olema „Mina, vaatleja” ja mis raamatud on selle eelkäijaks. Õige, „Tüdruk rongis” ja „Naine aknal”, need kus vaadeldakse kellegi elu eemalt ja siis hakkab juhtuma.

Vaatlejate elu pole meelakkumine, rongitüdruk oli alkohoolik, aknanaine põdes agrofoobiat ehk ärevushäiret. Minavaatleja, Elena, seevastu on elukaaslasest lahku läinud ja loomingulise kriisi kütkes vaevlev kirjanik, kelle ainus suhtluspartner on õde, kellega ei saa ta just hästi läbi.

Ainus, mis Elena ellu värvi toob on stseenid vastasmaja abielupaari elust, mida ta ühel hetkel tähelepanelikult jälgima hakkab, saades tuttavaks ka nonde teismelisest pojaga, kellelt lisainfot ammutab. Ühel hetkel läheb Elena vaatlustega üle piiri, kuid see paiskab ta loomistulva valla. Tema uus raamat kirjeldab...

Kuni lõpuni pole selge, mis on tõde ja mis ainult paistab tõena.