Jahiseltskond. Repro

Alates Agatha Christie aegadest piisab briti seltskonnal nädalavahetuseks mõnda maamajja kolida, kui algab (lume)torm, ühendus välisilmaga katkeb ning peagi kustub kellegi eluküünal. Ehk siis suletud ruumi mõistatus – kambas on mõrvar.

Seega pole ime, et kui kolmekümnendates Oxfordi endised lõpetajad taaskord, nagu traditsioon ette näeb, jõule veetma lähevad, siis üks neist ei naase. Mõistagi, kokku tullakse muust maailmast eraldatud jahilossi Šoti mägismaal, kus talveilm on muutlikum kui naise tuju.

Irooniaks pole tegelikult põhjust, „Jahiseltskond” on täiesti korralik krimiromaan. Lugu hargneb minevikus, kui iga tegelane ja tema suhted lahti kirjutatakse ning olevikus, mil samm-sammult lõpule lähemale jõutakse.

Eks aeg tee ikka oma töö ning, nagu legendaarses filmis öeldakse: me pole täna need, kes olime eile ning homme need, kes oleme täna. Kunagised suhted hakkavad mõranema, kui seni varjus olnud saladused tasapisi välja imbuvad.

Ilmselt on brittidel krimkakirjutamise traditsioon geenidesse imbunud. Lucy Foley sai esmalt valmis kolm ajaloolist romaani, mis olid küllalt edukat ja sestap ka tulusad. Ent piisas sellest, et enne talvepuhkust Šoti mägismaal sai ta e-kirja lumetormi hoiatusega, kui peas kriminaalsed mõtted tiksuma hakkasid. Foley tunnistas ausalt, et inspiratsiooni ammutas ta Christie kurikuulsast romaanist „Kümme väikest neegrit”, mille rassistlik pealkiri muudeti: „Ja ei jäänud teda ka.”

Christie mõistagi Foley pole ega soovi ollagi. Ta selgitas, et Christie on oma raamatuis liiga krimisüžees kinni – mis pole sugugi paha – ega ava tegelaste kõiki jooni vaid pelgalt neid, mida romaanis otseselt vaja läheb. Tema soovis lugejale pakkuda pigem midagi psühhothrilleri laadset, lahates inimsuhteid ning kirjeldada, kuidas need ajas muutuvad.

Näib, et Foleyle hakkas krimkakirjutamine meeldima, sest ta vahetas liiste – ajaloolised romaanid jäid sinnapaika ning „Jahiseltskonnale” järgnes samas stiilis „The guest list”.