RAAMATUBLOGI: Surnu naha lõikamine sarnaneb praekana lõikamisega
Enamusele võib tunduda kummaline, kuid kohtupatoloogi töö – see, kus tuleb surnuid lahata uurimaks, miks mindi teise ilma – võib olla unelmate amet.
Usutavasti keeldub nii mõnigi Suurbritannia tuntuima kohtupatoloogi Dr. Richard Schepherdi raamatut isegi kätte võtmast, rääkimata avamisest, justkui kardaks, et see lööb õhu surnukuuri lõhna täis. Ei löö. Autor kirjutab teemast, mis enamusele õõvastavana tundub, äärmiselt aupaklikult, sündsalt ja peenelt austades oma „patsiente”.
Need, kes üheksakümnendate kandis lugesid kohtupatoloog Kay Scarpetta lugusid – tegu on kahtlemata läbi aegade ühe parima krimisarjaga – teavad üsna hästi, mida see töö endast kujutab ning seda nii füüsiliselt, kuid eelkõige vaimselt. Tuleb alla suruda kõik emotsioonid ning vaadata lahatavat – ka siis, kui see on jõhkralt mõrvatud laps – nagu objekti. Vastasel korral on murdumine kiire ja lõplik. Töö on vaja ära teha, et õiglus võidutseks.
„Tunnetel pole lahanguruumis kohta,” kinnitab Shepherd. „Kahtlustan, et üks suurimaid oskusi, mida olen omandanud, on mitte tunda moraalset vastumeelsust, mis teiste arvates pole mitte ainult õigustatud, vaid suisa nõutav. Nii, et mida iganes ma selle noore mehe ja tema tegude suhtes tundsin, eemaldasin selle oma teadvusest ja südamest.”
Shepherd kirjeldab ka juhtumit, kui leiti surnud imik. Ema väitel oli ta surnult sündinud. Kui nii, siis on ema süüst puhas. „Inglise seaduse kohaselt eeldatakse, et surnud vastsündinu sündis surnult,” selgitab autor raamatus. „Kui kahtlustatakse mõrva või tapmist, siis prokuratuuri esindava patoloogi ülesanne on tõestada, et imik elas piisavalt kaua, et võiks rääkida eraldi eksistentsist. Selleks pole vaja rohkem kui üht hingetõmmet. Või liigutust. Või nabanööri pulseerimist, mis näitab südamelöökide olemasolu.”
Ja nüüd tuleb tõestada, kas imik tegi liigutuse või hingas korra. Pealtnäha võimatu, tegelikult võimalik.
Autor alustab algusest ja kirjeldab teed, mis viis ta unelmate ameti juurde ning juhtumite vahele pikib lõigukesi oma eraelust, mis näitavad, et patoloog on ka kodus patoloog.
Kas pühendumusel ja pühendumusel on vahe? Kas see on patt, kui kohtupatoloog torgib koduse ahjuprae auklikuks?
„No ja mis siis, et mind tabati torkimas pühapäevapraadi erinevate nugadega eri nurkade alt kuni ootasin ahju soojenemist?,” kirjeldab Shepherd üht peresisest konflikti. „Mis sellest? Olin veendunud, et suudan noa tekitatud haavade põhjal tuletada noa täpse suuruse ja kuju, ja polnud ühtegi teist lihatükki, mis oleks niivõrd inimese lihaga sarnanenud kui biifsteek. Oleksin olnud tola, kui poleks püüdnud veidi eksperimenteerida sel ajal, kui ootasin sellise käntsaka ahjupanemist. Kas poleks?
„Issi, sa tahad öelda, et kujutasid ette, et meie lõunasöök on inimene?” küsis Anna, pannes noa ja kahvli lauale. „Inimene, keda tapetakse?”
„Ära ole rumal, ilmselgelt pole see inimene,” ütlesin vilkalt oma praetükki lõikudes.
„Minu liha on torkejälgi täis,” lisas Chris. „Vaadake!”
Oleksin pere teiselt meessoost liikmelt oodanud suuremat lojaalsust.”
Nagu raamatu tutvustus ütleb, on tegu unikaalse pilguheiduga ebatavalise ameti kulisside taha. Shepherd kirjeldab mitmeid kõmulisi ja vähemkõmulisi juhtumeid, kus tema töö oli otsustava tähtsusega kurjategija süüdi või õigeksmõistmisel. Jah, ta tungib detailidesse, kirjeldades lahkmisi oma vaatevinklist, mis lugejale ei pruugi meeldida, ent kas saab autorile seda ette heita? See on ju tema raamat.
„Surnu naha lõikamine sarnaneb praekana lõikamisega: see on lihtne, kui kasutada teravat nuga. Kui üldse, siis ei takistanaha lõikamist selle tugevus, vaid loomulik elastsus ning noore terve mehena oli Michaeli nahal see elastsus olemas.”
