RAAMATUBLOGI: Suur Järeltulija, Armastatud ja Austatud Universumi Päike
Kuivõrd selle riigikorra termin ametlik on, aga võiks või isegi peaks – kommunistlik monarhia. Või kuidas teistviisi saaks nimetada seda, mis toimub Põhja-Koreas.
Oli Kim Il Sung, kes asutas riigi, oli Kim Jong Il, tema poeg ehk universumi päike ja nüüd on Kim Jong Un, Suur Järeltulija ehk universumi päikese päike või ükskõik, milliseid suurustavaid tiitleid talle lisada, kõik on õiged. Suur juht ja õpetaja.
Lugedes raamatut Suurest Järeltulijast, siis jääb mulje, nagu oleks Põhja-Korea hiiglaslik perefirma, mida see tegelikult ongi. Pole paha idee luua riik, sulgeda piirid, hakata ajama oma poliitikat tehes nii, et keegi ei näeks, mis väljas toimub, valitsed kõike (materiaalset) ja kõiki (inimesi) ning tagada sellega enda ning perekonna hea või õigemini suurepärane äraolemine. Ning kasvatada lapsed enese järglasteks, nagu teevad kuninglikud perekonnad.
Kim Jong Un, nagu autor kirjeldab, kasvas üles teadmisega, et ta on kõige erilisem väike poiss. Ta ei teadnud, mis toimub müüriga ümbritsetud tsitadellist väljaspool, tal olid määratud sõbrad, õpetajad, treenerid, teenrid, autojuhid, ihukaitsjad, kokad, kõik kintsukaapijad ja kummardajad. Tal oli ehtne auto, mis kohandati ümber nii, et seitsmene jõnglane sellega sõita sai ning ehtne 11-millimeetrine Colt, mida ta 11-aastaselt puusal kandis. Ta vaatas kodukinos „Draculat” ja James Bondi filme, millest põhja-korealased kuulnudki polnud ning pesi hambaid päris Colgate’iga – ka see hambapasta oli rahvale tundmatu.
Kui tahad lapsele head haridust, siis Põhja-Koreast seda ei saa. Nõnda saadetigi Kim Jong Un kaheteistkümneselt Šveitsi. Maailma ühest vaesemast riigist rikkamasse riiki. Anonüümsena mõistagi. Võiks ju arvata, et lääne demokraatia avas tulevase riigijuhi silmad, aga tühjagi. Milleks demokraatia, kui on olemas monarhia?
Lääs, muide lootis, et Kim Jong Un on liiga pehme ega suuda võimu hallata, kuid pidi pettuma – 2016. aasta mais korraldatud kommunistliku partei kongress oli jõudemonstratsioon. Kim Jong Un valiti juhiks tagasi ning Põhja-Korea jätkas endisel kursil.
Lõpetuseks oleks paslik ära tuua raamatu „Suur Järeltulija” tagakaane teks, kus on lühidalt ja täpselt öeldud, mida lugeja kaante vahelt leiab.
Kim Jong Uni sünnist saati 1984. aastal on ta olnud ümbritsetud müütide ja propagandaga, alates suisa tobedatest legendidest – ta olevat suutnud kolmeaastasena autot juhtida – kuni süngelt veriste lugudeni sellest, kuidas ta perekonnaliikmed tema käsu peale hukkusid.
Anna Fifield rekonstrueerib Kimi minevikku ja olevikku, abiks erakordne juurdepääs Kimile lähedastele allikatele, ning kasutab oma ainulaadset arusaamist selleks, et selgitada Kimi dünastia missiooni Põhja-Koreas. Arhailine pilt despootlikust perekonnavalitsusest sobib kokku peaaegu keskaegsete katsumustega, mida riik on Kimide võimu all kannatanud. Vähesed inimesed arvasid, et noor, läbiproovimata ja haiglaslik Šveitsis hariduse saanud korvpallifanaatik suudaks hoida koos riiki, mis oleks pidanud juba aastaid tagasi laiali lagunema. Kuid Kim Jong Un ei ole üksnes ellu jäänud, vaid olnud ka edukas, millele on kaasa aidanud Donald Trumpi heakskiit ja kõige veidram diplomaatiline sõbrasuhe.
Skeptiline, ent tähelepanelik Fifield loob lummava portree maailma kõige imelikumast ja salatsevamast poliitilisest režiimist, mis on isoleeritud, ent ometi rahvusvaheliselt oluline, pankrotistunud, kuid omab siiski tuumarelvi, ja selle juhist – isehakanud Armastatud ja Austatud Juhist Kim Jong Unist.”
