Šveitsist tuleb juust, šokolaad ja kellad. Sinna läheb raha, mis seisab kindlat pangas. Šveits on neutraalne ja sõber kõigiga. On alati olnud. Ka Saksamaa natsidega väidetavalt. Juutidega mitte just väga, sest räägitakse, et selle rahva rikkused on vaikselt tuuri pandud.

Tegelikult pole küsimus niivõrd Šveitsis vaid riikides üleüldiselt. Pealispind ei pruugi olla – ja enamasti ei olegi – nii sile, kui sisemus. Ega me täpselt teagi, mis meie maal toimub. On ju lahendamata saladusi kümneid, alates Estonia hukust ja Põhja-Eesti Panga kümnest miljonist kuni… Ai pagan, kas nood kümme miljonit ei kadunud justnimelt Šveitsi?

Ametlikult ei räägi keegi Šveitsi (ja ka USA ega Eesti ega Rootsi) kohta halba. Ent seda saab teha läbi ilukirjanduse. Näiteks krimkade. On tehtudki. Ja tehakse ka edaspidi.

Mis juhtub, kui inimene leiab ühtäkki rahakotist kaks sama väärtusega kupüüri, millel on samasugune seerianumber? Kui ta on tavakodanik, siis vaevalt sellest suurt kõmu tõuseb. Ent vabakutselisel videoreporteril, kes müüb telekanalitele uudisnuppe, on teine vaatenurk – tema asub asja uurima. Selgub kummaline tõsiasi – mõlemad rahatähed on õiged, kuigi ei tohiks olla ja nii üht kui teist kinnitavad pangad ja rahatrükikojad. Esialgu.

Šveitsis, nagu selgub, toimub üht-teist hämarat, ent see ei tohi mingil juhul valguse kätte sattuda.

Huvitav, kui Eestis ilmunuks sarnane raamat, mis viib meie telgitagustesse ja annab vihjeid, mis seal võiks toimuda, siis kas sel lubataks kaupluselettidel olla? Ilmselt mitte, arvestades riigijuhtide olematuid närve ja kerget haavatavust – ümber kiputakse lükkama kõige, mis vähegi Eestile varju heidab. Niisiis loeme sellest, mis toimub Šveitsis.