Jah, teine autor on just seesama Bill Clinton, mitte nimekaim. Tõsi, USA president, kes teoses figureerib, on ebaclintonlik – võidelnud Iraagi sõjas, sattunud vangi, kuid ellu jäänud – ega toppinud Clintoni kombel Ovaalkabinetis sigarit sinna, kuhu jutus. Küll aga andis pärispresident Pattersonile infot, kuidas asjad Valges majas toimivad, mis lisab loole autentsust. Tõsi, uhkelt kuulutati välja, et „President on kadunud” on Clintoni esimene ilukorjandusteos, aga nojah, tuleb endine president ja kirjutab samaväärselt Pattersoniga, kellele see on ligi sajas raamat... Vaat ei ole usutav.

Just poliitilised mängud ja kõiksugu keerdkäigud, mida president ja tema kaaskond seadustest möödahiilimiseks teeb – aga seda mitte halva, vaid hea pärast – on kindlasti tugevam osa sest raamatust.

Algab kõik nii, et USA president astub esindejatekoja erikomitee ette – selle liikmed on kui haid, sõõrmed võbelemas verelõhnast – aru andma, miks ta vestles telefoni teel maailma ühe tagaotsituima terroristiga, selle asemel, et too kinni võtta. President võinuks, õigemini pidanuks aruandmisest keelduma, sest oponentide ainus soov on tõmmata ta rattale ja tantsida hiljem ta haual. Aga sõjas karastunud mees asub lahinguse, sest tal on kaitsta midagi suurt – Ameerika Ühendriigid, mis võidakse kohe-kohe hävitada. Tänapäevasel moel.

Raamatus on ääretult huvitav teoreetiline mõttekäik: meil on NATO ja puha ning artikkel viis, mis tähendab, et kui üht organisatsiooni liiget rünnatakse, tähendab see kõigi liikmete ründamist ehk suurejoonelist sõda. Paraku pole seda doktriini proovile pandud. Aga kui juhtub, et Venemaa tungib moel või teisel USA-le kallale, mis siis? Seni oleme rääkinud sellest, et kui rünnatakse Eestit, on NATO jõud meil abiks. Ent vastupidisel korral? Võtame püssid õlale ja laulu saatel – ai tsiuhh, ai tsäuhh, ai velled – Moskva poole sammu marss? Kas marsime?

Õnneks suudab Ameerika ise oma probleemid lahendada – lugejal pole raamatut alustades selles kahtlustki –, eriti kui president on sama kõva kui Rambo, Rocky ja John McClane kokku. Aga paraku pole USA viimased riigijuhid nõnda kõvad mehed olnud. Ja, nagu selgub, ootab Venemaa kannatlikult, millal teine suurjõud kokku vajub, et siis kunagine impeerium taastada. Seega tuleb hoida pöialt, et ookeanitaguse valiva presidentideks siitmaalt vaid eriüksuslasi.