Taimetoidud. Repro

Igal endast lugupidaval kodukokal on riiulis Vladislav Koržetsi „Suur kalaraamat” ja „Suur liha kokaraamat”. Vähemalt. Ja need suurteosed on ilmselt tiheda kasutamise tõttu üsna räsitud ilmega, sest sealt saab praktiliselt kätte kõik, mida toiduvalmistamiseks vaja.

Paraku on maailm muutumises. Inimene samuti. Omnivoorist on saamas herbivoor. Noorem põlvkond leiab tasapisi, et ainus õige käitumine on Ameerika mandrile purjetada, sest lennuk saastab õhku ning liha, õigemini veised ja muud kodustatud elukad on peamised süüdlased kliimakatastroofis. Seega tuleb nad hävitada ning lehmadest-kitsedest järelejäänud toit endal ära süüa.

Sai paarile tuttavale räägitud, et näe, soetasin Jamie Oliveri taimetoiduraamatu. Suhtumine oli ühene: Oliver on in, taimed out. Et kuidas sa siin põhjamaal lihata saad. Ega väga saagi, aga aeg-ajalt pole patt ka taimedest toituda, eriti pärast jõulist jõulupraadi, mida jätkub kauemaks.

Tegelikult pole taimetoidul vigagi, kui seda mitte liiga tihti pruukida. Näiteks vohasid läinud suvel aiamaal suvikõrvitsad ning nõudsid kinnipistmist. Suitsukana-suvikõrvitsapasta ja moussaka sisaldavad mõistagi liha, ent Hiina, India ja Itaalia retseptid on lihatagi suurepärased. Seega on pelgalt taimed teatud juhul isegi suupärased, kuid jah, neid tuleks tarvitada mõõdukalt, muidu kurnad organismi.

Kui kõik Oliveri raamatud virna laduda, saab kokku lihtsa toiduvalmistamise piibli. Mis tähendab, et üksikteosed on justkui evangeeliumid. Mõistagi käib Oliver ajaga kaasas ja nüüd siis taimne värk.

Esmalt hoiatus. Nii kahju, kui see ka pole, peavad veganid näpud raamatust eemal hoidma, sest Oliver kasutab lihavabades roogades mune ja juustu ja muid piimatooteid.

Et siis Oliveri taimetoidud... Raamatu esimese lappamise ajal sai ära märgitud põhiroaks sobivad. Näiteks seenestrogonov. Millegipärast on eestlane konservatiivne ja teab seeni vaid koorekastmes ja marineerituna purgis. Ent kui praadimise ajal lisada seentele kõige muu juures pärlsibulaid, kornišone, kappareid ja... 50 grammi viskit, on tulemus ahvatlev. Riis kõrvale ja anna minna!

Saiakattega biryani, aiamaapirukas, sibulapirukas, kõrvitsawontonid (terav kaste juurde), seene-shawarma, rebitud seened (pigem eelroaks), siidriga sibulasupp, kartuli-seene al forno... No miks ei ole maitsvad?

Järgmisena sai vaadatud, mis sobiks lihakõrvaseks. Näiteks Firenze ahjuroog (juurseller, sibul, kartul, porgand, spinat, muna pluss maitsestamine) kõlbab imehästi näiteks pikkpoisi veerde. Või ahjutomatirisoto pluss kala.

Ning siis taimetoidud, kuhu võib liha juurde panna. Miks mitte? On ahvatlevad spagettid puravikupallidega, ent kui lisada veiseliha ribad, siis vaevalt roog kehvemaks muutub. Ja toekas seenepasta näikse suisa nõudvat hakkliha. Nagu ka baklažaanilasanje. Musta oa supp jällegi on kindlasti parem, kui sisaldab rebitud sealiha. Need on vaid mõned näited.

Kokkuvõtteks: uue ja harjumatu eest ei tasu hirmu tunda vaid asjale läheneda loominguliselt – lõpuks võib taimetoiduga sõbraks saada... kui see lihaga duetti laulma panna.