Tallinna lahingud. Repro

Küll sõjaajaloo huvilistel on hea – nende hüvaks tegeleb haldjas, kes olulised teemad kokku kogub ja kaante vahele köidab – sinu asi on vaid raamat lahti lüüa.

Aastaid Eesti Akadeemilist Sõjaajaloo Seltsi juhtinud ja praegu juhatusse kuuluv ajaloolane Hanno Ojalo ei ole nii akadeemiline midagi. Õigemini – teadmised on akadeemilised, kuid nende esitlus mitte nii väga, igatahes kuivusest on asi kaugel. Ja teemasid, mida kajastada, jätkub. Kui uskuda otsingumootoreid, on Ojalo olnud poolesaja raamatu autor või kaasautor.

Iseenesest kurb, et Ojalol on Eesti sõjaajaloo kajastamiseks sedavõrd laiad võimaluse – taplused on üle meie pisikese maalapi käinud iidamast ja aadamast, suurel kiirusel ning hulgakaupa. Ehk nagu Ojalo raamatu tagakaanel kirjutab: „Praegune pikim rahuaeg on suur õnn.”

Jah, me pole mägede rüppe peitunud Šveits, mis oskas isegi teise ilmasõja ajal neutraalne püsida. Asume küll erinevalt Šveitsist Euroopa piiril pärapõrgus, aga ometi tahavad kõik meid endale. Tallinna all – ja sellest raamat räägibki – on tapelnud lisaks eestlastele ka sakslased, taanlased, venelased, rootslased, poolakad, inglased, prantslased, šotlased, tatarlased, vendid...

„Raske on öelda, kas Tallinna militaarne ajalugu on huvitavam või sündmusterohkem kui teiste Euroopa riikide pealinnade oma, kuid kindlasti põnevam kui Helsingil või Stockholmil, aga samas võrreldav Riia ja Vilniusega,” kirjutab autor.

Ojalo on piirdunud Tallinna lahingutega ajavahemikul 1219 kuni 1944, kui relvakokkupõrked on, üks paremini, teine kehvemini dokumenteeritud.

Avapaugu teeb Taani kuningas Valdemar II, kes käis 1206. aastal juba Saaremaal sõdimas, kuid sai tappa. Aga eks too oli ka pigem üritus kätte maksta, sest saarlased polnud kaugeltki puhtad poisid, sattusid teinekord Taanimaale manti tooma.

1219. aastal saabus kuningas 100 – 150 laeval ja 3000 sõjamehega Tallinna alla – nojah, Saaremaast oli ilmselt targem eemale hoida – ja läkski löömaks. Eesti malev oli paraku kesiselt juhitud, öine üllatuslik pealetung jooksis liiva ning lõpuks tulid ka kõrgemad väed taanlastele appi – taevast langes alla punane valge ristiga lipp Danneborg ja selle toel võidetigi. Kohe ehitati Toompeale kivilinnus ja paigale jäädi pooleteistkümneks sajandiks, ent rahu paraku ei saabunud Tallinna enne, kui 1944 aastal.