Samas on Tallin piisavalt tänuväärne, õigemini selle ajalugu, et Juske saab liikuda raamatust raamatusse iseennast enamjaolt kordamata. „Lood unustatud Tallinnast” kaks osa, Pelgulinna, Kassisaba Kelmiküla ja Kalamaja lood, „Tallinna vanalinna kummitusmajad”, „Tallinna olulised hävinud ehitised”, „Põnevad lood vanast Tallinnast”, „Sada põnevat lugu Tallinnast”... Enamus neist on lettidelt kadunud.

Alustuseks mängib Juske pisut Tallinna vanusega. Et siis 800 aastat... Vanem põlvkond on üles kasvanud teadmises, et Tallinna ehk Kolõvani mainiti esmakordselt 1154. aastal Muhammad al-Idrisi maailmakaardil. Juske võtab Tallinna alguseks aasta 1219, kui Taani kuningas Valdemar meite maile saabus. Siis asunud Tallinn Tõnismäe kandis ja alles taanlased asusid linna asutama Toompeale. Asi kiskunud karvaseks 1221. aastal, kui saarlased üritanud Taani seltskonda siit minema peksta, kuid linnus jäi vallutamata. Õnneks, sest muidu räägiksime kõik, et vötame mönuga öhtust ölut.

Ja siit, Tallinna asutamisest ja saarlaste pealetungist lähevad lood käima. Mõnusalt lühikesed, kuigi mõnda võiks siiski ka laiendada. Et kuidas paavst Revali koolitüli lahendas, milline on vanim tallinlanna kujutis, kuidas Raeapteegis klaretti joodi, mungad Punases kloostris patuelu elasid ja nunnad hoos olid, kas Oleviste kirik oli tõesti maailma kõrgeim hoone, kuidas Peeter I end purju jõi ja Katariina II külmetas ja nii edasi...

Ainus, mis selle raamatu juures on patt – Tallinn 800 küll, aga lugusid on oluliselt vähem kui 800.