Repro

Briti meedia võttis C. J. Tudori eelmise krimiraamatu „Kriidimees” kenasti vastu ja ennustas äraspidisele kirjaneidisele – blondiinile, kes võttis nõuks saada peaministriks või bestsellerite autoriks – suurt tulevikku.

Kui „Kriidimees” hoiab jalad maas, siis „Annie Thorne’i kadumine” hakkab pisut hõljuma ning seda ei tituleerita enam lihtsalt krimkaks, vaid õudusromaaniks ning Tudor pälvis hoobilt tiitli: õrnemast soost Stephen King. Kas ühe raamatu põhjal saab nii suurejoonelisi aunimetusi jagada on iseasi, kuid Tudor kaldub tõesti pisut müstitsismi poole, kuid ta loos on keeruline eristada, kus lõpeb väljamõeldud reaalsus ja algab väljamõeldud müstika.

Ühel ööl läks Annie kaduma. Haihtus omaenda voodist. Otsiti, tehti üleskutseid. Kõik uskusid kõige hullemat. Ja siis, imeväel, tuli ta nelikümmend kaheksa tundi hiljem tagasi. Aga ei suutnud või ei tahtnud rääkida, mis temaga oli juhtunud.

„Mu õega juhtus midagi. Ma ei oska selgitada, mis just. Tean lihtsalt, et kui ta tagasi tuli, ei olnud ta endine. Ta ei olnud minu Annie.

Ma ei tahtnud seda tunnistada, isegi mitte endale, et mõnikord tundsin ma enda väikese õe ees surmahirmu.”

Möödub aastaid ning Joseph Thorne naaseb kõledasse väikelinna Arnhilli. Õpetajana. Põhjuseks e-kiri, mille ta sai ja kus on vaid kaks lauset: „Ma tean, mis su õega juhtus. See juhtub jälle.”
Nii teadmata Josephil need asjas siiski ei ole. Ta oli autos päeval, mil isa avarii tegi ning enda ja Annie surnuks sõitis. Joseph sai vaid vigastada. Aga ometi on küsimärke palju – kasvõi see, kaua Hurstide perekond (Joseph kuulus omal ajal koolis suurimaa kaagi, vanema Hursti kampa, nüüd möllab linnakeses tema poeg) Arnhilli rõhub ja hirmu all hoiab ning miks pole surnuaiale maetud lapsi?

Aga tagasi minna Joseph ei taha. „Minu soovinimekirjas on sellest kõrgemal paljud asjad,” selgitab ta sisemonoloogis. „Näiteks see, kui rotid mu elusast peast nahka pistaksid või rivitants. Nii kangesti ei taha ma uuesti näha seda sitaauku, kus ma üles kasvasin. Aga mõnikord pole midagi peale vale valiku.”

Ühel halval päeval, kui Joseph proovib taas keerulises suhetepuntras, kuid armastatud õpetajana eluga hakkama saada, saabub kohale mitteoodatud külaline – Gloria, kes nõuab sisse ammuseid võlgu. Nüüd läheb asi karmiks, sest Gloria pole mingi pehme tšikk vaid pigem hävitusmasin, ning äärmiselt intensiivseks, kus hool ega hoobil pole enam vahet, klattimist vajavad nii see, teine kui kolmas.

Ja siis, kui oleks kõik justkui imekombel klaar, loetakse Josephile ette üks vana tõdemus: „Tark mees ei loe oma tibusid kokku enne, kui on tapnud viimase rebase .”