Noor inimene on rumal. Üldistusi, tõsi, teha ei saa, sest on neidki, kes käisid omal ajal, kui piirid vabad ja lennupiletite eest sai maksta lepalehtedega, Turkmeenia, Kasahstani, Tadžikistani, Kirgiisia ja Usbekistani kenasti läbi. Valdav enamus aga mõtles, et asja sinna kilide juurde ikka minna. Vale arusaam! Euroopa ja lääne kultuur on sealse kõrval poisike.

Õnneks sai nõukaajal siis head mitu korda Taškendis käia – elamus missugune. Nende pilaff ja teised toidud, tšaihhanaa ja roheline tee, turg ja võrratu lõhnabukett… Hoopis teine maailm. Pika habemega taadid, kes lubasid lühikeste pükstega linna peale sattunud noorsandil kõri läbi lõigata, sest trussikutes jalutamine häbistab meessugu, mehed, kes tänavasööki valmistasid, sest naiste käsi rikkuvat väärt roa…

Sedavõrd on Kesk-Aasia ajaloost meeles, et aegu tagasi jagati Fergana org kolme peale suvaliselt laiali ning kuulutati, et see osa on Usbeki, see Kirgiisi ja see Tadžiki NSV. Ent oru ajalugu on märksa rikkalikum. Ja kust ilmusid kaardile Kasahhi ja Turkmeeni NSV?

Nii-öelda reisiraamatuid saab kirjutada mitmeti. „Sovetistan“ kujutab endast justkui salatit, kus peamise toorainena figureerib riikide ajalugu, aga ei domineeri. Kaugema ja lähema ajaloo ümber on punutud pildid kaasajast, mis avavad riigi ja rahva olemuse, kultuuri ning traditsioonid.

Isikukultus, idamaisus põimutud läänemaisusega, vaesus ja rikkus vaheldumisi – kullast diktaatorite ausambad versus 80-eurone kuupalk – pruudiröövid ja kotkajaht versus unistus emigreeruda Saksamaale. Võrratud muuseumid, naftatööstus, käsitsi vaibakudumine, marmorpaleed… Kogu see sovetistan tundub ebareaalse segapudruna, mis teebki asja huvitavaks.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et „Sovetistan“, suurepärane raamat, andis sedavõrd innustust, et tekkis kihk taas reisida noisse arusaamatutesse riikidesse. Kui sisse lubatakse, sest mõni hoiab väravaid välismaailma ees kiivalt lukus.