Kliimasoojenemine, mis hävitab planeedi Maa... Kahtlane, kas Gaia laseb endaga nõnda käituda. Tsivilisatsioon võib, jah, kaduda, aga mitte loodus, sest loodus on kohanemisvõimeline. Ja üldse kõik see kliimavärk... Millennium tagasi oli Euroopas märksa soojem – Gröönimaa rohetas, Briti saared olid õitsvad veinikasvatuspiirkonnad, kuid ei mingit katastroofi. Või äkki kaob inimkond tuumasõja tõttu? Kah võimalik.

Paraku on suuremaid ohu märke. Kliimat üritatakse parandada, tuumasõja vallapaiskamine tähendab samaga enesehävitust, ent keegi ei märka millegipärast pisikesi tiivulisi, kelle armust me suuresti elame – mesilasi ja teisi putukaid – kuid kelle arvukus aina väheneb.

Kahetsusväärne reaalsus, kui lugeda viimase kümnendi uudiseid. Mesilaspered hukkuvad, kaovad, ja nii kõikjal maailmas. Ent kui protsess kiireneb? Kui mesilased kaovad Gaialt?

„See oli aasta, mil kollapsile oli antud nimi. KKK – Koloonia Kollapsi Korratus. Mesilaste surm oli vaevanud paljusid paiku, ent alles siis, kui see lõi sisse USA-sse – ja sama dramaatiliselt, mil mitme tuhande taru omanikest farmerid kannatasid mesilasperede massilise kadumise all paari nädala jooksul – alles siis sai Kollaps nime.

Mitte keegi ei olnud Kollapsi põhjuste suhtes ühel meelel, sest seal polnud üht spetsiifilist põhjust. Neid oli palju. Esmajoones olid nendeks putukamürgid...”

„Mesilaste ajalugu”, milles ka eelnevad lõigud, on loodetavasti hoiatusromaan: et mis võib juhtuda, kui kaob pisike osa looduslikust ahelast – aga mitte tulevikunägemus. Eks aeg näita. Kui tulevikunägemus, siis...

„Õppisin meie ajalugu tolmeldavate putukate massisurmast ja ookeani veetaseme tõusust, tuumaõnnetustest, endistest suurvõimudest USA-st ja Euroopast, kes kaotasid paari aasta jooksul kõik, kes ei suutnud kohaneda ja elavad nüüd kõige armetumas vaesuses, tähtsusetult väikesteks kahanenud elanikkonnaga ja toidutoodanguga, mille ainsad koostisosad on nisu ja mais.”

Eelnev ei ole meeldiv pilt ning loodetavasti jääb see inimkonnal nägemata.

„Mesilaste ajalugu” on ilukirjanduslik mesilaste ajalugu – nende „lindude” kodustamisest hävimiseni. Tegelasi on kolm.

William proovib Inglismaal Maryville’is aastal 1852 meelitada mesilasi endakonstrueeritud tarudesse, mis viimaks tiivulistele koduks muutuvad.

George, Autumn Hilli mesinik, satub 2007. aastal Koloonia Kollapsi Korratuse keskmesse ja näeb, kuidas mesilased kaovad.

Tao on naisterahvas Hiinas Shirongis aastal 2098, kelle ülesanne on pintslikesega teha mesilase tööd – taimi tolmeldada.

Igal neist kolmest on rääkida oma kurb lugu. Kolm peredraamat, mille keskmes on küll mesilased, kuid mis laienevad inimlikule pinnale ning peegeldavad põlvkondadevahelisi ja maailmavaatelisi erimeelsusi.

Tuleb tunnistada, et Maja Lunde debüütromaan on igati väärt raamat minevikust, olevikust ja tulevikust, mida loed kui... Mitte just kui krimkat või põnevikku – aga pisut sedagi – vaid kui üht kaasahaaravat ja mõtlemapanevat lugu.

Lõpetuseks lõik 2012. aasta Maalehest. „Kui see poleks oma mesilastega juhtunud, poleks uskunud,” ütles 35aastase staažiga mesinik Eha Metsallik, kelle hooldada olevatest peredest on tänavu kevadeks otsa saanud 19. Neist 12 on kadunud kummaliselt: taru on korras, puhas ja kuiv, kärjed on mett täis, kuid mesilasi mitte kusagil. Kui kasutada inimeste maailmas tuntud terminit, on mesilaspered mingil teadmata põhjusel teinud enesetapu.”

Kas esimesed viited Koloonia Kollapsi Korratusest?