Kandja on see mees, kes seisab presidendi kõrval, randme külge kinnitatud kohver käes. Milles ei ole punast nuppu, millele vajutades hakkavad lähimaa või kaugmaa raketid vaenlase poole lendama, vaid neli lihtsat asja: must raamat, milles on kõik võimalused kättemaksuks või rünnakuks; kaust nimekirjaga maa-alustest baasidest, kuhu president võiks maksimaalse hädaohu korral toimetada; leht kokkuvõttega tuumarelvastusega vägede struktuurist; kandiline plastikust tabloo koodidega, mida president peab kasutama, et end identifitseerida peastaabile.

Palju pole vaja, et meie planeet hävitada. Üks eksimus ühelt või teiselt poolt, siis vasturünnak... Kummaline, et rahu aluseks peetakse käputäie riikide võimet Maa õhku lasta. Just nagu Orwelli „1984”: sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud.

„See algas Einsteini avastusest aastal 1905, ühtaegu hämmastavast ja saatuslikust. Kolm tähte, üks number, võrdusmärk. E = mc2. Valem nii päikese eluea kui maailmalõpu jaoks.

Kui aeg kätte jõudis, tõestati valemit kõigi aegade kõige õudsama matemaatilise eksperimendiga tsiviilelanike nahal, mis otsesõnu muutus mustadeks söestunud klompideks kõigepealt Hiroshimas ja siis Nagasakis. Kaks aatompommi olid ja jäid Einsteini valemi ainsateks praktilisteks tõestuseks.”

Nii alustab peategelane Erasmus Levine, kandja, kunagist väitekirja, mis on pühendatud ühele salapärasemale tuumafüüsikule Lisa Meitnerile, kuid käib kaugeltki mitte tüütu tekstiga, kuigi moraalifilosoofiliselt, läbi massihävitusrelvade ajaloo alates Einsteinist, jätkates Curie, Hahni, Oppenheimeri ja Sahharoviga.

Ent mis juhtub siis, kui õnnestuks kogu maailma tuumaarsenal deaktiveerida? Kas minna mänguga kaasa, kui salapärane Alfa, kes teab sinu lapsepõlve salakoode, ühendust võtab ja pakkumise teeb? Kui kaduda kohvriga ja vähemalt proovida? Erasmus kaob ja proovib ning algab suurejooneline tuumajalgpall, kus tegelikkust on fiktsioonist keeruline eristada.