Igatahes Repro

Ütleksin, et kuulus naljamees John Cleese (sünd 1939) on eestlastele tuttav komöödiaseriaalist „Fawlty Towers“ (1975-1979). Mäletate, oli üks meeldiva inglise aktsendiga, pikk ja kõhn mees, kes hotelliomanikuna pidevalt jamades siples? Kuid Cleese’i raamatu „Igatahes…“ põhiliseks müügiargumendiks on kultuslik sketšisaade „Monty Pyton“.

Küsite, mis on „Monty Python“? See on Briti televisiooni fenomen, kus viieliikmeline grupp hakkas alates 60-ndate lõpust inimesi naerutama imeliku sürrealistliku huumoriga, mõjutades oluliselt komöödiamaailma edasist käekäiku. Ei midagi erilist… Või siiki. Mõnes seltskonnas võib „Pythoni“ naljade mittemõistmist seostada inimese maitsetusega ja tähendada tugevat lööki tema sotsiaalsele kapitalile. Ilma naljata. Aga olgem rahulikud, „Monty Python“ ei ütle siinmail elavatele inimestele nii palju kui võiks. Näiteks „Mr. Bean“ ja „Benny Hill“ on tuntumad.

Cleese’i raamat annab vahendid mõistmaks teda ja tema kaasosal loodud kuulsat „Monty Pythonit“. Ja see, kuidas seda tehakse, on sümpaatne. Cleese jutustab üht-teist enda lapsepõlvest, ülikooli ajast ning sellest, kuidas tema mõju meelelahutusmaailmas aastatega kasvas. Väga palju tähemärke kulub sketšidele: kuidas neid mõeldi, kirjutati ja esitati. Ning lõpuks, pea 400 leheküljelise raamatu viimasel 20 leheküljel – see mida iga lugeja, kes raamatu ette võtab, loodab kohe teada saada – jutustab „Monty Pythoni“ sünnist ja tegudest. Vot sulle nalja.

Kogenud naljamehena on Cleese enda monoloogi osavalt põiminud torkivat, kuid sõbralikku ja maitsekat huumorit. Tekst ajab aeg-ajalt naerma ja see hõlbustab lugemist. Cleese jagab raamatus veel õpetust komöödia paremaks mõistmiseks, selle tegemisest ja publikule esitamisest. Kui kerge on nimetada 10 head kriminaalromaani, aga 10 head naljaraamatut?

Samas annab raamat aimu Inglismaa kultuurist 20. sajandi teisest poolest, kus raadioinimesed olid arvamusel, et televisioon on mööduv fenomen. Vaesekesed, neil polnud aimugi, kuidas nad eksivad.
John Cleese, kelle isa perekonnanimi oli varasemalt Cheese, kasvas introverdina ja on seda raamatu põhjal tänagi. Nagu öeldud, kirjutab Cleese valitud teemadel. Ta ei ava ennast palju, jättes Daily Maili materjali osas üsna täbarasse olukorda. Kui Inglismaal tuleb keegi tuntud jalgpallitegelane välja raamatuga, siis on sõnavalingud tulised: küll oli see jalgpallur puujalg ja see treener tõeline M. Cleese jääb selles osas üpris tagasihoidlikuks.

Tegelased, kes on Cleese’i kujunemises mänginud suurt rolli, kutsutakse küll lavale lillekimpe vastu võtma, aga rambivalgus paistab neile hägusalt. Raamatus ei tõuse keegi tugevalt esile.

Inglise džentelmenina ei ütle Cleese teiste kohta ühtegi halba sõna. Erandiks on Graham Chapman, kes oli Cleese’i loomingukaaslane „Pythonis“ ja mitmes teistes projektides. Aga Chapman on olnud surnud viimased 25 aastat ja seetõttu on tema pahameelevõimalus väike. Mõistagi võiks Cleese jagada kriitikat rohkem, kui ta seda teeb. Üht-teist kasulikku oleks kõrva taha panna meil kõigil. Eriti Disneyl, Broadwayl ja muidugi Hollywoodil.

Kas Cleese oleks saanud nö “hiilgavaks“ ja kuulsaks humoristiks, kui ta poleks käinud lapsena erakoolis ning hiljem õppinud Cambridge’ is juurat? Ilmselt mitte, sest siis oleks ta pidanud keskenduma õppimisele, et keskklassi inimesena ära elatuda. Muide, Cleese mainib raamatus, nagu snoobid meil ja mujal, et „Pythonit“ armastavad eelkõige kõrgharidusega inimesed. Seega, keskharidusega lugejaid on hoiatatud. Põhiharidusega lugejatest me rääkima ei hakka.

Muidugi ei ole „Pythoni“ naljad nüüd nii rasked. Need on lihtsalt vaevanõudvamad ja aegavõtvad. Tänapäeval oodatakse, et sketš ajaks naerma esimestel sekunditel, aga hea nali vajab aeg ülesehitamiseks. Cleese soovitab vaikimisi „Pythoni“ sketše ja teisi nalju, millega tutvuda, et saada aimu briti kuldaja huumorist. Mõned tähtsamad sketšid on Cleese raamatus välja kirjutanud.

Cleese’i lugu on igatahes imetlusväärne. See, kuidas ühest mökust, ebakindlast lapsest sirgub oma põlvkonna üks edukamaid humoriste on lausa muinasjutulik. Ja Cleese’i tuleb oma tagasihoidlikkuse tõttu kiita. Grand old man tänab raamatus tihti õnnejumalat, kes on talle andnud võimaluse miljoneid inimesi naerutada. Ja meie täname teda, et ta on kõige muu hulgas toonud inimesteni komöödiafilmi „Kala nimega Wanda“ (1988).

Muuseas, kuulujuttude põhjal kõnetab ka „Python“ veel inimesi.