Kaks sõdurit Repro

Rootsi krimikirjanike duo on taas hakkama saanud võimsa romaaniga, mis seekord ei peegelda sotsialistliku kuningriigi tegelikkust vaid pigem hoiatab karmi tuleviku eest.

Meil siin on hea lugeda Roslund-Hellströmi ja õhata, kui turvaline Eesti siiski on. Võrreldes Rootsiga. Meil ei ole tunnelitüdrukuid ega osteta-müüda naisi, pole vägivald, pole lapssõdureid…

Need kaks sõdurit, kellest duo ses raamatus kirjutab, pole tavapärased, nagu ka nende järgi joonduv armee. Kõik nood küünilised võitlejad on lapsed, kes noorem, kes vanem ning võitlus käib ühiskonna vastu ning omasuguste poolehoiu nimel.

Üheksaselt narkomaanid, kümneselt diilerid, kaheteistkümneselt jõhkrad kurjategijad, kes on valmis hävitama ja vajadusel tapma. 18-aastaselt on Leon ja Gabriel juhid ning kaks verevenda – kuigi nad ei tea tegelikust verevendlusest, sõprusest ega armastusest vähimatki. On lihtsalt sissetöötatud mehhaanilised tavad, milles pole südant ega hinge.

Vangla sõdureid ei pea, sealt murtakse välja, mõrvatakse õrnemast soost vanglaametnik ning pannakse Stockholmi getos käima kuritegelik möll, kus löövad kaasa lastejõugud. Ghetto Soldiers. Hierarhia on paigas, ära kasutatakse noorimaid, keda vanglasse pista ei tohi.

Kui lugeda Rootsi meedia arvustusi, jääb kõlama kaks poolust. Esmalt kiidetakse briljantse ja meisterliku kirjatöö eest, mis lahkab taaskord Rootsi ühiskondlikke ja sotsiaalseid probleeme. Teisalt tunnistatakse, et reaalsusega pole teosel vähimatki pistmist. Küll aga viskasid autorid õhku hoiatusmärgi – on getod, on tumeda tulevikuga lapsed, on vägivald. Ükskord jookseb kõik see paratamatult kokku.