Nagu üksikutes maapiirkondades ikka juhtub, on neid, kes võtavad võimu ja allutavad ülejäänud endale. Seda saab teha sündsalt, ent Duncanite klann otsustab vägivalla kasuks. Kogukond on räsitud ja hirmul, kuid kannatab ära, sest teist võimalust ju pole – maa tahab harimist ja elu elamist.

Reacher küll näeb ebaõiglust, et ei leia enesel õigust midagi muuta, kui just... Veerand sajandit tagasi kadus neis paigus üks väike tüdruk ja vaid ema julges süüdistada selles Duncaneid, mis läks talle kalliks maksma. Toimus politseijuurdlus ja puha, kuid ei leitud ei tüdrukut ega süüdlasi. Reacher otsustab lähimas linnakeses asuvad vanad uurimismaterjalid üle vaadata ja kui leiab ebakõla, siis naasta. Reacher naaseb.

Samal ajal jõuab USA-sse üle mere Duncanite nimele salapärane konteiner, ent hilinemisega, mistap need, kellele kaup mõeldud on, närviliseks muutuvad. Duncanid näitavad näpuga Reacherile – tema on takistuseks, kui saaks tüübist lahti, siis...

Ja hakkabki märul pihta. Tuleb tunnistada, et tegu on ühe vägivaldseima Reacheri looga, ent sel on ka põhjus – kesk maisipõlde puuduvad õigusekaitsjad ning reeglid ja seadused kas puuduvad või on Duncanite kehtestatud. Mõistagi ei meeldi see Reacherile, kes saab tegutseda takistamatult ning võtab enda kanda nii kohtuniku kui kohtuotsuse täideviija rolli.

Neile, kellele Reacheri saagad meeldivad, aplodeerivad. Uustulnukatele võiks aga soovitada eelnevalt paari Lee Childi teist raamatut lugeda, et pisut rohkem Reacheri maailma süveneda, sest muidu võib temast jääda ehk vale mulje.

Ent Reacher ajab seski raamatus oma asja, kuigi karmimal moel: tal on oma moraalikoodeks, millega enamus nõustuvad ning ta seisab õigluse, vabaduse ja teiste ameerikalike väärtuste eest, kasutades selleks kõiki sealmail lubatud vahendeid ehk relvi – püsse, püstoleid, nuge, rusikaid... Ehk siis tänapäevane lugu metsikust läänest.