RAAMATUBLOGI: Uus Raisini krimka – värske nagu kaks peotäit karulauku
Minnes nädalasele reisile, mis sisaldab kahte pikemat lendu ja mille jooksul jõuab läbi lugeda neli raamatut, võiks üks neist olla M.C. Beaton. Tema krimkades võib alati kindel olla – head, lihtsad, loetavad.
Enamasti kasse ja koeri otsiva või armukesi jahtiva eradetektiivi Agatha Raisini järjekordne raamat on värske nagu kaks peotäit kevadist karulauku. Ta toob nimelt mängu uue tegelase, harukordselt sümpaatse hilisteismelise piiga Toni, kes tuleb tema kontorisse tööd otsima ning pärast ühe armukese-juhtumi perfektset lahendamist ülendatakse praktikandist täiskohaga detektiiviks.
Tonil, nagu Raisinil endal, on olnud raske lapsepõlv, kuid ta rabeleb muredest välja suuresti tänu Beatonile, kes tema vägivaldse vennaga kiirelt ja elegantselt üks-null teeb ja ema alkoholiravile lähetab.
Aga muidu on Raisini lugu, nagu ikka – kasside-koerte otsimise vahel toimub mõrv. Nagu öeldud, pole krimikirjanik tasemel, kui ta ei loo suletud toa krimkat. Üks vanadaam, rikas kui kröösus ja kehva iseloomuga nagu Baba-Jaga, kutsub lapsed koos nende elukaaslastega külla ning leiab end mõni tund hiljem taevaväravale koputamas. Perekond palkab Raisini mõrva – jah, vanadaamil aidati taevasse kolida – lahendama, sest politsei, vähemalt Inglismaal, asjaga hakkama ei saa.
Samal ajal lähenevad jõulud ning Raisin tahab korraldada laheda peo. Suisa nii laheda, et ise ta, kesine kokk, kui pehmelt väljenduda, kalkunit ise küpsetama ei hakka. Kuidas jõululõuna välja kukub, kas Raisin taastab soojad suhted (eks)abikaasa Jamesiga, leiab mõrvari ning kuidas läheb Tonil... Kõik selgub 232 lehekülje jooksul.
