Terapeut. repro

Ju on krimkade maailmas hakkanud tekkima vaakum, mistap haaravad kirjastused uustulnukate esikromaane lennult, sõlmides lepinguid enne, kui raamatud valmiski saavad ja lettidele jõuavad. Nii õnnestus ka norralanna Helene Floodi „Terapeut” avaldamisõigused juba eelnevalt maha müüa 23 riiki. Ostjad pügada ei saanud, sest teos on kõva keskmik, kuid maavärinat ei põhjusta.

„Terapeut” kulgeb sedavõrd rahulikult nagu ojakene mere poole – ei mingit möllu ega tõmblemist – ning vahepeal võib suisa ununeda, et tegu on krimkaga.

Noor perekond, naine, Sara, kodukontoris enesega pahuksis olevaid noori vastu võttev psühholoog, mees, Sigurd, hommikust õhtuni tööd rügav arhitekt. Üheskoos üritatakse päranduseks saadud maja korda seada, elatakse, lõbutsetakse pisut, seksitakse... Nagu see noortel, ennast üles töötavatel inimestel ikka käib.

Ja siis Sigurd kaob. Suudleb veel magavat naist, lahkub sõpradega onni aega veetma, aga kohale ei jõua. Sara jääb üksi kõledasse majja, kus justkui kummitab – asjad kaovad, vahetavad kohti... Aga muud suurt ei juhtugi, kirjeldatakse Sara elu, tema patsiente, suhteid lähedaste ja sõpradega, tema mõtteid, rõõme ja hirme... Kuni leitakse Sigurdi laip.

Keegi peab olema tema surmas süüdi. Sara, kes on kustutanud mehe viimase sõnumi ja sellega politseinike peamine kahtlusalune? Mõni tema patsient? Arvestades krimikirjanduse üht raudsemat põhireeglit, on tapja keegi raamatutegelastest. Kes? Lehekülgi jääb üha vähemaks, kuid ei midagi. Ja viimaks...