„Kreeka müüdid” sai järje – „Kreeka kangelased” ning eks Hellenimaa heroilised tüübidki olid parasjagu vinklist väljas. Nad tegid küll suuri tegusid, aga vaevalt neid lastele eeskujuks tasuks tuua – näiteks Heraklest, keda tabasid sedavõrd jõulised raevuhood, et ta nottis maha nii oma õpetaja kui naise ja kaks last. Veresüü tuli maha pesta tosina kangelasteoga, mis Heraklesel, kes polnud küll teravaim pliiats karbis, kenasti ka õnnestusid.

Sugulussidemed on Kreeka mütoloogias üsna keerulised. Zeus ei jätnud võimalust kasutamata ja suksutas Heraklese kaunist ema. Aga peajumal oli suksutanud ka Heraklese vanavanavanaema Danaed, kellest sündis Perseus, kes oli seega Heraklese vanavanaisa, kui ka poolvend. Ega Zeus isale sugujõudluses väga alla jäänud, ka tema sai arvukalt järeltulijaid ning 18-aastasel esimest vägitegu korda saates ehk Thespia lõvi tappes viljastas ta Thespiuse 50 tütart, kes kõik sünnitasid poja.

Kui armastust mehe ja naise vahel – või kuidas võtta, Danae üska puges Zeus kullast vihmana – võib pidada sündsaks, siis müütilistel kreeklastel ei pandud pahaks sedagi, kui paaritusid härg ja naine: nii sündis Minotaurus, keda läks tapma Theseus, saades abi Ariadnelt ja tema lõngakeralt.

Niisiis saab koomiliselt kirjutet ja väljamõeldud dialoogidega säravaks muudetud raamatust meenutada või õppida (kuidas kellele) Kreeka peamiste kangelaste lugusid. Perseus (tappis Medusa), Herakles (tappis paljusid), Bellerophontes (taltsustas Pegasuse), Orpheus (mängis lüürat ja läks allmaailma Eurydiket tagasi tooma), Iason (hankis kuldvillaku), Atalante (superhea vibukütt, ahistamise ohver, sest Iason ei võtnud teda retkele kaasa, sest ta oli naine), Oidipus (tappis oma isa), Theseus (tappis Minotauruse)... Kõigist neist on räägitud ja mitte kehvemini, kui seda tegi Hardi „Vana Hõbe” Tiidus.