Repro

Maailma tuntuima vandenõuteooriate looja ja spiooniromaanide autor Robert Ludlumi viimane raamat, mis ilmus kuus aastat pärast tema surma, viib (või toob?) lugeja Eestisse kurjuse telge otsima. Kusjuures Ludlumi viimane raamat ses mõttes, et ta polnud küll kirjutaja, ent töö toimus tema kirja pandud märkmete ja ideede järgi.

Keeruline on paremusjärjestada Ludlumi romaane. Enamasti on ägedaim see, mida viimati lugesid. Nii ka nüüd. Tõsi, minevikust jäi kõige säravamalt meelde „Chancellori käsikiri”, mida on ka paar korda järelloetud, aga tegelikult võtta taas kogu Ludlum, kelle „telliskivid” hõivavad terve riiuli, uuesti käsile.

Värskendav on lugeda Ludlumilt midagi uut, mis kummalisel kombel ilmub maakeeles tosin aastat pärast selle esmatrükki.

„Bancrofti strateegias” figureerib ühe peategelasena suurepärane persoon – Todd Belknap hüüdnimega Hagijas, kes suudab üles leida iga inimese siin maamunal, peitugu too, kus tahes. Eripärane otsimisstrateegia, jõuline ajutöö ja järeleandmatus toob tulemuse. Kui kaob Belknapi elu mitmel korral päästnud sõber Jared Rinehart kuskil Liibanoni kandis, tuleb temagi üles leida.

Samal ajal pärib särav majandusanalüütik Andrea Bancroft, kes on enda sõnul Bancroft vaid nime järgi, 12 miljonit dollarit. Ent on üks tingimus – ta peab asuma maailma ühe mõjukama heategevusorganisatsiooni Bancrofti fondi, juhatuse liikmeks. Paraku ilmneb fondi töös mitmeid ebakõlasid, kui pehmelt väljenduda ning niidid viivad müstilise Genesiseni, kes üritab destabiliseerida maailma geopoliitilist tasakaalu ja külvab surma.

Genesise avastab ka Belknap ning kahtlustab, et too on seotud sõbra kadumisega. Mis omakorda tähendab, et Belknap ja Andrea Bancroft ühendavad jõud, et jõuda tolle müstilise persoonini. No nii tüüpiline Ludlum, kui veel olla saab...

Aga nüüd...

„Kinnitamata lindistused viitavad mingile tundmatule Eesti rahatuusale.”

„Kui palju neid ikka olla saab?”

„Ära arva midagi, neid ikka on. See võib olla keegi, kes pole veel lihtsalt meie radarite ette jäänud. Aga see on üsna loogiline. Nõukogude Liidust jäi maha tohutul hulgal relvastust, kui impeerium laiali tõmmati – ja üks, mis kindel: suurem osa sellest ei sattunud Eesti sõjaväe kätte.”

„Ma oletan et Eesti arsenali „erastamine” ei olnud just ametlik poliitika?”

„See oli hulgivargus kaootilisel ajahetkel, kui paljud idaeurooplased ei tajunud väga täpselt kapitalismi ja varastamise vahet.”

„Nii, et millega meil siin tegemist on siin? Tahad öelda, et Genesis on Eesti „oligarh”? Või lihtsalt töötab ühe niisuguse kaudu?”

Kes mäletab, siis Genesis oli tegev juba „Chancellori käsikirjas” ning piisab Belknapil hakata otsima infot tolles raamatus tegutsenud saladusliku organisatsiooni Invar Brass kohta sellelt ja teiselt ja ühelt daamilt, kui... „Kulus mõni sekund – ja verenire ilmumine suunurka nagu ebaõnnestunud huulepulgajoon –, enne kui Belknap mõistis, miks. Naise keha vajus kokku, aga ta oli surnud juba enne, kui maad puudutas.”

Niisiis... Kes, pagan, on Genesis? Kas ta asub Eestis? Kas ta on kurjuse telg. Või hoopis maailma päästja? Kas ühe tapmine on halb, kui sellega säästetakse kümme inimelu? Või tappa sada selleks, et miljon jääks ellu? Mis on tõde ja mis on vale? Raamat annab vastuse.