Lav Veršinin viib kogumiku ühes lühijutus, „Vildaka homse kroonikad”, meid tulevikku, teises, „Vabariigi esimene aasta” minevikku, kirjeldades alternatiivajalugu. Ning, nagu selgub, pööra ja kääna inimkonda kas aastate eest või aastate pärast ükskõik, kuidas, paraku pole rahul meie tsivilisatsioonis kohta.

Tulevad tulevikus tulnukad Maale, räägivad eesmärgist ehk milline peab elu universumis välja nägema: „Suur Tasakaal ilma konfliktideta.”

Ent kuidas eesmärki täita? Teiste hävitamine on ju igasse eluvormi programmeeritud. Väga lihtne: globaalne sõjategevuse keeld. Ent kes seda kontrollib? Näiteks üliriigid, kes võivad konfliktide ajal tehnikat ja spetsialiste kolmanda maailma planeetidele.

Ja nii saab vildakast tänasest vildakas homme.

Või võtame mineviku. Selleks, et lugu mõista lugu „Vabariigi esimene aasta”, tuleb meenutada dekabristide ülestõusu 1825. aastal, mil venemaal toimus esimene relvastatud ülestõus monarhia vastu, mis küll maha suruti.

Ent mis juhtunuks siis, kui Peterburis saanuks dekabristid lüüa, kuid 1826. aasta jaanuaris Tšernigovi polgu mäss õnnestunuks ja Ukrainasse oleks loodud Venemaa Vabariik? Kas siis kulgenuks ajalugu vähem veriselt ning kuuendikust planeedist saanuks demokraatia kants? Või vildakast eilsest saanuks ikka vildakas täna?

Kaks head, põnevat ja mõtlemapanevat lühijuttu annavad lõpuks kinnituse, et inimest, inimhinge ega inimkonda ei muuda. Kõik kulgeb just nii, nagu kulgeb.