Kolmas hääl Repro

Rootslastel on kombeks kaks krimikirjutajat korraga. On ju Lars Kepler tegelikult Alexander ja Alexandra Coelho Anhdoril, siis veel Anders Roslundi ja Börge Hellström (kellest teine läks tänavu teise ilma) ja Maj Sjöwall ja Per Wahlöö…

Lõppkokkuvõttes pole ju vahet, mitu inimest krimkat kirjutab, peaasi, et see oleks hää. Ja „Kolmas hääl“ on. Kuigi jah, ette sai see võetud väikse viivitusega, sest duo esimene raamat „Süsüügiatõus“ oli pisut kobav, nagu esikromaanidel kombeks.

„Kolmas hääl“ on aga juba tõsine nordic noir – tume, haarav, põnev, nukker, lootusrikas, heaoluühiskonna räpasusele viitav…

Ega Põhjamaades saagi asjad olla selged ja lihtsad. Üks peategelastest, endine politseinik Tom Stilton, on elanud tänavaelu ning hakkab tasapisi jalule tõusma. Teine, Ladina-Ameerika päritolu Olivia Rönning, ei suuda endas selgusele jõuda, kas politseitöö sobib talle või mitte.

Samal ajal leitakse Prantsusmaal tükkideks raiutud surnukeha – tapetud on tsirkuse noaviskaja pime abiline – ning Rootsis pooduna tolliametnik. Pealtnäha paistavad kuriteod olevat teineteisest lahus nagu Maa ja Päike, aga tegelikult?

Stilton uurib üht, Rönning teist, puhuti tehakse koostööd. Niite, mida mööda liikuda on palju, ent kõik ei vii sugugi lahendusteni, kuni lõpuks…
Ühes intervjuus selgitas Cilla Börjlind, et nad tõid rahvusvahelise mõõtme raamatusse, sest olid liiga kauaks Rootsi jäänud. Nad tootsid aastaid telesarjade stsenaariume, kuid nüüd, kirjanikena, on neil vabadus rännata nii vaimselt kui füüsiliselt.

Ja ka peategelaste paar loodi seetõttu nõnda eriline, et autorid olid tüdinud Rootsi tavapärastest politseinikest.

Ah jaa… Üks, miks „Kolmas hääl“ pisut vinklist väljas on – võõramaalased on pigem head ja rootslased pahad.