Isemängiv klaver Repro

Kurt Vonnegut suutis juba esimese romaaniga „Isemängiv klaver“ tõusta prohvetiks, kuigi sellest saadakse ehk aru alles praegu.

Demokraatia on demokraatia. Kõigil on võrdsed õigused ja võimalused sõltumata IQ-st, rassist, põlvnemisest ja muust säärasest. Kas on? Tänapäeval? Keskajal ehk tõesti oli käsitööline tegija, isegi transamees, kes seljas kotte tassis, elas kenasti ära, aga mida aeg edasi seda suurem on kihistumine.

„Isemängiv klaver“ kirjeldab ühiskonda, milleni on meil vaid õige pisut minna. Tulevik tundub teatud punktides kahtlaselt tuttav – ses ajajärgus oleme me viis kümnendit elanud. Oli aeg, kus plaanikomitee (mille viimane juht oli, muide, Edgar Savisaar) teadis kõike ja mõned olid võrdsemad võrdsete seas.

Siis oli plaanikomitee, tulevikus on arvuti, EPICAC XIV, mis „…otsustas, kui palju külmkappe, kui palju lampe, kui palju turbiingeneraatoreid, kui palju rattakilpe, kui palju praetaldrikuid, kui palju televiisoreid, kui palju kaardimängulaudu, kui palju ükskõik mida Ameerika ja tema kliendid vajavad ja kui palju need maksavad. Ning EPICAC XIV oli see, kes otsustas lähiaastatel, kui palju insenere ja juhte ja teadlasi ja ametnikke on vaja ja milliste oskustega nad peavad olema, et need kaubad valmis tehtud saaksid, ja milline IQ ja võimekusetase eristab kasulikke mehi kasututest ning kui palju ehitus- ja remondikorpuse mehi ja kui palju sõdureid hoitakse millisel palgatasemel ja kus ja…“

Kui nüüd mõelda, siis säärase ühiskonna poole olemegi teel. Paljud ametid – kes mäletab bussikonduktoreid või käsitsilüpsjat või sadu liinitöölisi, kes kolmes vahetuses massina tehasesse sisenesid ja sealt väljusid – on kadunud. Kümne aasta pärast pole enam ehk ka poemüüjaid või autojuhte. Räägitakse, et peagi võib igaüks tellida arvuti kaudu suvalise vidina või mööblitüki või mida iganes, mille 3D-printer valmis teeb ja droon kohale toob.

Niisiis läheb ühiskonna ülevalhoidmiseks vaja vaid käputäit insenere, aga mis saab ülejäänuist? Saadetakse armeesse või tänavaid pühkima, mille eest makstakse elamisväärset palka. Arvuti valib ja otsustab. Tundub absurdne, aga kuratlikult reaalne.

Nagu Vonnegutile kohane, on ta raamatud kiikse täis. Seski on kõrvaltegelane šahh Khashdrahr, kes üritab USA-sse sattudes riigi toimimisest aru saada. Aga ei saa.

Khashdrahr ei mõista, miks peab pesu olema minutiga pestud ja triigitud. Et siis saab elu nautida? Ja kuidas see elunautimine käib?

„Wanda punastas, pööras pilgu põrandale ja nügis varbaga vaibaserva. „Oh, televiisorit vaatan,“ pomises ta. „Me vaatame seda palju, eks ole. Ed? Ja mina veedan palju aega lastega, väikese Delorese ja noore Edgariga. Teate küll. Sedasorti asjad.“

„Kus lapsed praegu on?“ küsis Khashdrahr.

„Naabrite juures. Glockide majas. Ilmselt vaatavad televiisorit.“

Taas kuidagi tuttav…

Kas tõesti muudab tehnoloogia inimesed ebavajalikeks? Ju siis. Varem või hiljem. Sellega, kui sind kõrvale tõrjutakse, kaob eneseväärikus. Inimene pole loodud selleks, et olla ülalpeetav. Või on? Pole hullu, televiisor aitab hädast.