80-ndate menubänd Def Leppard rokib ikka veel täiega

Def Leppard oli 80-ndatel maailma suurim inglise bänd ning mõni ime siis, et nad ka nüüd Hammersmith Apollo taolise maja raskusteta triiki täis müüvad.

Olgu peale, orkestri hiilgeajad on ammu möödas ja viimased plaadid pole suutnud taastada Def Leppardi omaaegset staatust power-akordide maailmameistrina. Sheffieldi mammutite värske album “Yeah” koosneb ainult “laulude, mille saatel me üles kasvasime” cover-versioonidest ehk siis ei tule Def Leppardi osakonnast riffe ka enam sama hoogsalt kui varem.

Ometi on nende Londoni kontsert nagu omamoodi minifestival, sest kunagine totaalse turuliidri positsioon võimaldab neil praegugi palgata soojendajateks mitte just tundmatud The Sensational Alex Harvey Bandi ja Cheap Tricki. Mõlemad külalisesinejad on oma nime väärilised – esimene sensatsiooniline ja teine odav. Cheap Tricki kolmest akordist ja viiekaelalisest (!) kitarrist koosnev rokk ja roll on piisav trikk pleekinud Def Leppardi T-särkides legendaarsesse kontserdipaika kogunenud hiliskolmekümnendais publiku “ettevalmistamiseks”.

Absoluutselt geniaalne

Def Leppard marsib Queeni “We Will Rock You” mütsumise saatel lavale ning seti avab Sweet-nimelise glam-orkestri “Hellraiseri” töötlus. Kena üritus, ent ei midagi enamat. Õnneks kurnab ansambel taluvuse piire proovile panevas õhunappuses aplodeerivat publikut oma uue plaadi töötlustega minimaalselt. Enam-vähem kogu ülejäänud õhtu (korraks naastakse veel Blondie, T-Rexi ning David Essexi juurde) mütsub helivõimendus teada-tuntud Def Leppardi klassika rütmis: “Do You Wanna Get Rocked”, “Rock Rock (Till You Drop)”, “Make Love Like A Man”, “Animal”, “Rock Of Ages”, “Photograph” ja nii edasi ja nii edasi. Isegi suure läbilöögi eelse “High’n’Dry” albumi avalugu “Let It Go” eksib siia hümnide vahele ära. Ja nii piinlik kui seda küünilise uue sajandi nipsakuses karastunud inimesel ka tunnistada pole, rokib Def “Kuradi” Leppard ikka täiega.

Praeguste standardite kohaselt võib too magus heavy metal’i ja meloodilise popi mikstuur ju arhailiselt kõlada, ent Phil Colleni ja Vivian Campbelli paksud kitarririfid on kõike muud kui jõuetud. Enamgi veel – valdav osa täna õhtul ühekäelise trummari Rick Alleni (mehele lõpuminuteil tehtud viieminutiline non-stop aplaus kisub pisara välja ka kõige julmema mehe silmanurgast) veatult pumpava mootori jõul saali paiskuvast kraamist on absoluutselt geniaalne, kõiges oma feminiinses siirupisuses.

Uue plaadi materjal jätab suhteliselt külmaks (kellele ikka on vaja uuesti lindistada neid tüütuseni igast klassikalist rokki mängivast raadiojaamast pähekulunud kli‰eesid), kuid ühe mehe plaadikogust senini puudunud “Adrenalize” jõuab järgmise päeva hommikuks kenasti riiulil ees ootavate “Hysteria” ning “Pyromania” vahele.