“Hullusärk” raputab sõjahaavadele soola
“Hullusärk” ei pruugi olla taolise skisofreenia stiilipuhtaim näide, ent närvekõditava põnevusfilmi asemel, mida nädalaid kinos jooksnud reklaam näis paljusõnaliselt lubavat, näidatakse meile üsna tüüpilist suhtedraamat. Mis on iseenesest igati OK.
“Hullusärk” pole John Maybury värske filmi pealkiri päris juhuslikult. Lahesõjas kuuli pähe saanud ja imekombel ellu jäänud sõdur Jack Starks (Adrien Brody) lavastatakse süüdlaseks politseiniku mõrvas. Tinakogus mehe peas kujuneb tema piletiks hullumajja, kus Josef Mengele reinkarnatsioonina vähemalt esialgu esinev doktor Thomas Becker (Kristofferson) ta hämarais keldriruumides hullusärki topib, mingit kahtlast kemikaali täis süstib ja seejärel laibakappi sulgeb.
Kummatigi saab sellest klaustrofoobiku õudusunenäost järjekordne pilet Jack Starksi elus – seekord tulevikku – ning ühel hetkel igatseb peategelane hullusärki tagasi. Et siis praeguses hetkes, või kes sellest enam täpselt aru saab, kulgevaid sündmusi tulevikus kogutud informatsiooni põhjal omatahtsi muuta. Muidugi pole taolise ajaloo väänamise kihu ajendiks vaid enese alalhoiuinstinkt, vaid mängus on ka imekaunis tütarlaps Jackie Price (Keira Knightley).
Kogu see lugu kõlab kui “Lendas üle käopesa”, “Memento” ja “Tagasi tulevikku” ristsugutis ja kõike seda “Hullusärk” kahtlemata ongi. Ometi taandub põnevus üsna varsti “mõtlema panemise ambitsiooni” taotleva suhtedraama ees, mille kulmineerudes vaatajale veelkord kõikmõeldavaid üldinimlikke väärtusi meenutatakse.
Küllap on seda vaja teha. Seda enam, et reaalsust ja illusoorsust vaid kinolinal veriseks kompotiks ei segata. Kollapsi äärel kõikuv Lahesõda number 2 on õige mitu vana haava lahti rebinud ja kinotegijate asi on neile tabascot ja soola peale raputada.
