Rauno Volmar

“Oh, ma ei teekski kohe midagi, vaid kõigepealt imetleks seda numbrit oma kontol,” ütleb TTÜ tudeng Olivia Niitsoo (19) 115 000-kroonise palga kohta.

Olivia õpib teist aastat Tehnikaülikoolis keemiat ja materjaliteadust. Neiu sõnul on keemial tulevikku. Igal nädalal käib ta paar päeva Keemiainstituudis laborandina tööl. Selle eest teenib ta kuus 1000 krooni. Viissada krooni saab Olivia heade õppetulemuste eest stipendiumina lisaks.

“Tuhande viiesaja krooniga kaua ära ei ela ning ülejäänud raha saan toimetulekuks ema käest,” sõnab Olivia. 500 krooni maksab Jõhvist pärit neiu ühiselamu üüriks. 150 krooni kulub mobiiliarvele, sest taskutelefon on Oliviale hädavajalikuks osutunud. “Nüüd tõusis ka kuupileti hind 90 kroonile,” loetleb Olivia.

Bussisõit koju maksab 50 krooni. Ülejäänud raha kulub tal koolitekstide peale, mida on vaja paljundada. Oma osa nõuab söök ning aeg- ajalt tahab tudengineiu raha ka meelelahutusele kulutada.

Kui Olivia saaks president Meri palga, siis ei elaks ta kindlasti ühikas, vaid võib-olla isegi oma majas. Ta puhkaks Ameerikas, käiks ilusalongis ja massaaÏis. Üldiselt arvab Olivia, et president on seda raha väärt, kuid samas võiks riigi juhtfiguur tema arvates saada rohkem raha, kui näiteks Haigekassa juht Maris Jesse.

OLIVIA LOOKS STIPENDIUMIFONDI. 115 000-kroonise sissetuleku korral palga puhul ei vaataks Olivia poes mitte ühegi asja hinda, vaid ostaks ära kõik riided ja iluvidinad, mida süda ihaldab. Mõttekaks peab Olivia investeerimise võimalust. “Rajaksin näiteks alternatiivse tuumaelektrijaama, et Eesti Energial kaoks monopoliseisus,” haub neiu Okile konkurendiks hakkamise plaane. Kui Olivia oleks TTÜ vilistlane, looks ta ülikooli juurde stipendiumi fondi. “Näiteks Toomas Luman tegi ilusa Ïesti, luues Noore Teadlase preemia,” arvab Olivia ning laidab Jüri Mõisa arvamust, kes tahab teadlasi välismaalt sisse osta.

Olivia arvates on Gunnar Okk kindlasti väärt kõrget palka, kuid iseasi, kas see peab olema presidendist viis korda kõrgem. Kui Olivia ühel päeval kooli lõpetab ja tööle asub, tahaks ta enda palganumbrina näha 5000 krooni. “Minu oskustega peaks ka see number hakkama tõusma,” lõpetab ta jutu.

Sekretärina töötav Krista Saal (27) teenib kuus 6000 krooni. “Sellest maksan üüri, ostan süüa, mõnikord ostan mõne riideeseme ja meelelahutusele kulutan ka. Kuid elu Tallinnas on tõesti kallis!” imestab Järvamaalt pärit naine. “Enne palgapäeva on näpud põhjas ning närin näljapetteks leiba ja söön maalt toodud kartuleid. Arvan et presidendi palgaga suudaksin edukalt oma vajadusi rahuldada.”

KRISTA RAISKAKS MEELETULT. Presidendi palga eest vahetaks Krista ühetoalise korteri suurema vastu, sõidaks Ibiza saarele, Roomasse ja Veneetsiasse. Ühtlasi tahaks ta olla alaline ilusalongi klient ning kulutaks rohkem ka meelelahutusele. “Kuidas ikka korralikku meest kohata, kui väljas ei käi, pealegi on ilma meheta ka palju raskem toime tulla. Kui mul oleks rahakotiga mees, ei tunneks ma selle artikli teema vastu kübetki huvi,” teab Krista oma sihte. “Ma ei arva, et peaksin ise kogu aeg tööd rügama selg küürus, enamasti on selleks ikkagi mehed. Naiste ülesanne on neile sooja kodu ja hingele meelehead pakkuda.”

Gunnar Oki palga puhul teeks Krista juba mainitud asju ning lisaks sinna veel nädalalõpureisid erinevatesse Euroopa pealinnadesse. “Vaevalt, et üldse Eestist midagi ostaksin ning kinnisvara soetamine välismaal tunduks ka suhteliselt mõistlik,” unistab Krista. Mõni-kümmend minutit veedab ta unistades, kuidas oleks kanda kogu aeg Versace, Gucci ja Armani riideid. “Ühesõnaga raiskaks meeletult,” teeb ta kokkuvõtte. Krista muigab mõtte peale, kuidas mehed talle ise ennast külge kleebiksid. “Muide, kas see Gunnar Okk on abi-elus?” küsib Krista süütult.

EI SUUDA KUJUTADA 115 000-KROONIST SISSETULEKUT. “Mina peaksin 100 000 krooni jaoks töötama kolm aastat,” hüüatab lasteaia õpetaja Liivi Org (44), kes teenib kuus 3300 krooni. “Selle palgaga ei saa loomulikult rahul olla. Palk peab olema elamisväärne ja kõikide inimeste tööd tuleb väärtustada,” arvab Liivi, kelle arvates õpetajaid meie riigis üldse ei väärtustata. Liivi usub, et üksi elades saaks ta ehk kuidagi oma palgaga hakkama, kuid peret on sellise sissetuleku juures võimatu omada. Liivi peres toob põhisissetuleku tema abikaasa, kodus kasvavad ka kaks kooliealist poega.

Kui Liivi saaks presidendi palga, teeks ta teoks oma unistuse reisida soojale maale ning hakkaks mõtlema oma maja ehitamisele. “Korteris on ikka võimatu elada,” sõnab ta. “Mina näiteks ei saa kodus puhata, sest nii kui panen muusika kõvemaks, hakkab naaber kopsima. Ta klopib vastu seina ka siis, kui tolmuimeja töötab või kui lapsed viiulit-klaverit mängivad.”

100 000 krooni suurust kuusissetulekut on Liivil lihtsalt võimatu ette kujutada. “Proovisin ja proovisin, kuid ikka käib üle mõistuse,” ei jaksa ta ära imestada. “Esialgu oleks mul häbi nii suurt raha saada, kuid arvatavasti see tunne kaoks. Riigikogus kaob ju kõikidel häbitunne – alguses lubatakse rahva peale mõelda, kuid hiljem vaadatakse, kuidas endal taskud täis toppida.”

Liivi ei ajagi taga meeletut luksust. “Kui suure maja ma siis ikka ostan, pole ju mõtet lõputult mammonat kokku ajada, reaalsustaju kaob ära. Ma ei saa aru, kuidas riik üldse julgeb sõlmida selliste palkadega ja lahkumishüvitistega lepinguid. Selleks tundub raha jätkuvat, kui aga meil pidi palk paarsada krooni tõusma, siis sellega oli raskusi. Kuid eks rahva hääl jääb ikka hüüdja hääleks.”