Aadlike lapsehoidja peab naeratades paikama sakste sokke
Olen kuulnud lapsehoidjate, peenemalt au-pair’ide, kiidulaulu selle kohta, kui toredaks kujunes aasta võõras kultuuriruumis. Olen kuulnud ka perekondadest, kus lapsehoidjat koheldakse teenijana. On vedamise küsimus, kas satud perekonda, kus kingitakse sulle sünnipäevaks rulluisud ja võetakse Alpidesse perega puhkama, või satud kodusse, kus võid süüa vaid odavat või peagi realiseerimis-aja ületavat toitu, millest annavad märku karpidele kleebitud lipikud “võib süüa” või “mitte süüa”. Minu kogemus Saksamaa aadlike perekonnas jäi selle kahe äärmuse vahele.
Fotod neljast imearmsast lapsest ja kirjad idüllilisest pereelust ennustasid aastast puhkusereisi paradiisi. Et tegu oli siiski hoopis maisema rahvaga, selgus juba lennujaamas, kus pidin oma kompsude otsas ootama kaks tundi, enne kui mind üles korjati.
Minu koduks sai 15 toaga klassikalises stiilis loss, millest vaid mõne meetri kaugusel asus uskumatult romantiline järv. Metsas kukkus kägu ja pühapäeviti kajasid teiselt poolt lossimüüri vana puukiriku kellad.
Lapsehoidjast teenijannaks
Lapsed võtsid mind soojalt vastu, vanemad nõudsid distantsi hoidmiseks, et kasutaksime omavahel teie-vormi. Mõne aja pärast mõistsin, et sel moel oli neil kergem mulle pidevalt etteheiteid teha.
Mulle tehti kohe selgeks, et lapsehoidmine oli viimane asi, milleks mind vajati. Mind rakendati köögis, aias, koristajana, masinatäied pesu tuli iga päev kuivama riputada ja saksa täpsusega kokku voltida, tuli teha laste voodeid, jalutada koertega ja lõputult muid ülesandeid, mis päeva jooksul ette tulid.
Keelud ja käsud
Laste kasvatamisel pandi suurt rõhku keeldudele-käskudele ja lauakommetele. Kohati otsustas ema sellegi üle, kellega lapsed võivad sõbrustada ja keda ta meelsamini oma hoovis ei näeks.
Kehtestatud oli telerivaatamise keeld, mida lapsed igal võimalusel rikkusid. Nad hiilisid salaja ekraani ette ja vaatasid, silmad punased peas, absoluutselt kõike, kuni nad lõpuks kuriteolt tabati. Keelatud olid maiustused, mistõttu käis pere noorim, nelja-aastane tüdrukutirts, oma õe-venna ühisel sünnipäevapeol ringi, kohvrike käes. Hiljem selgus, et ta varus laudadelt magusat “mustadeks päevadeks”.
Kodune ema oli pärastlõunal rakkes laste ühest trennist teise toimetamisega: nad ujusid, mängisid jalgpalli, õppisid tennist, balletti, klaverit, flööti ja pasunat. Nädala sees oli lastel vähe aega lihtsalt niisama olla, kuid ega nad seda õieti osanudki. Kord sain ma vanaemalt pragada, et ma pere vanima, 12-aastase noormehega, ei mängi.
Kuna lapsi oli neli, kasutas pereproua enda kehtestamiseks oma võimsaimat relva – karastatud häälepaelu. Esimesel nädalal oli karjumine minu hellitatud kõrvadele paras piin, aga inimene harjub lõpuks ju kõigega.
Kokkuhoid, kokkuhoid!
Mingil seletamatul põhjusel arvas pereproua, et suurim väärtus, mida tema saaks endisest sotsialismiriigist tulnud noorele neiule eluteele kaasa anda, on korralikud lauakombed. Kui ta kuulis, et need oskused olid mul juba kodumaal omandatud, püüdis ta mind rakendada ettekandjana pereüritustel. See ei läinud neil aga läbi, sest minu must seelik oli nii väärikate inimeste vahel käimiseks häbematult lühike.
Kahjuks ei päästnud miniseelik mind kõikvõimalikest kodutöödest, mille hulk kasvas lumelaviinina. Perenaine heitis mulle ette, et olen pidevalt pahase näoga ega naerata kõige selle “ilusa elu” juures üldse.
Kõige rohkem panin seal majas kõrva taha teadmisi kokkuhoiu vallast. Pärast seda, kui pahaks läinud ilmega salatikastme solgitorust alla saatsin, tehti mulle selgeks, et ühtegi toiduainet ei tohi enne minema visata, kui see ei haise. Nädala toiduülejäägid ühendas perenaine pannil osavalt munaga veel üheks tõhusaks õhtusöögiks. Mis veel sellest üle jäi, voltisin ma tema käsul omakorda hõbepaberisse ning peitsin sügav-külmikusse oma tundi ootama.
Säästmine oli selles peres äärmiselt oluline teema, mis-tõttu tuli mul nõeluda peremehe viledaks kulunud sokke-särke ja paigata lappidega mitme lapse jalast läbi käinud teksade põlvekohti. Pererahva voodipesu oli nii õhukeseks kulunud, et paistis läbi, aga ära seda siiski ei visatud.
Sellisele äärmuslikule kokkuhoiule vastukaaluks tehti suuri kulutusi. Näiteks ostis pereisa uue Audi nii, et seda üldse teemaks ei võetudki. Ühel hommikul seisis tuttuus auto lihtsalt maja ees.
Esimene koolipäev
Au-pair’i aastasse kuulub lahutamatu osana tutvumine võõra kultuuriga ja keeleõpe. Ootasin põnevusega kooliaega, et saaks külast välja ning omavanustega suhelda. Esimesest koolipäevast kujunes igapäevarutiini murdev unustamatu seiklus.
Nimelt andis pererahvas mulle kätte suuna, kus koolimaja peaks asuma, ja soovitas rolleriga kohale sõita. Istusin esimest korda elus rolleri selga ja uskumatu küll, jäin kesklinna liikluses ellu ning jõudsin veel suurema ime kombel välja teise linna otsa.
Minu ulja sõidu – paraku küll täiesti vales suunas – katkestas noor politseinik, kes selgitas mulle, et rattal on ülevaatus tegemata. Tänu lahkele politseinikule jõudsin tol korral siiski ka kooli, sest pererahval polnud mahti mind ega ratast piinlikust olukorrast päästa.
Sellisest hoolimatusest hoopis raskem oli noorel ja naiivsel lapsehoidjal harjuda teadmisega, et ka sinivereliste soontes voolab tavaline veri ja et “von” nime ees tähendab peenemaid maneere vaid romaanides. Uskuge või mitte, aga nad röhitsevad laua ääres, naised tülitsevad metsiku õunapuu ja selle ussitanud viljade pärast, täiskasvanud ei häbene kõigi kuuldes sõimata oma eakaid vanemaid, neile pole mingi probleem katkestada telefonikõne poole lause pealt, teist poolt ära kuulamata, ka 40-aastane mees võib seal trampida jalgu nagu väike laps.
Meie omavahelised suhted pingestusid aina enam ja lõppesid ootamatu tüliga kolm nädalat enne aasta täitumist. Siiani on mul tunne, et mindki oli lülitatud suurde säästuprogrammi ja tüli tekitati tühjast – et nad ei peaks tasuma minu kojusõidu eest. Nii oli meil aga au-pair’i aasta alguses kokku lepitud.
Pakkisin tunniga oma asjad ja lahkusin – peale noorima perepoja ei söandanud keegi mulle “head aega” öelda. Sain öömaja eestlanna juures, kellega olin koolis sõbrasuhted loonud. Need kolm nädalat vabadust olid minu Saksamaal elatud aasta ilusaimad.
