Äärmuslikult negatiivsed tunded pääsevad verega valla

Üksin­du­se ja va­lu­ga toi­me­tu­le­kuks näe­vad pal­jud noo­red väl­japää­su ene­selõiku­mi­sest.

Noor nai­ne pöör­dub ilu­ki­rur­gi­de poo­le küsi­mu­se­ga, kui­das kao­ta­da oma va­sa­ku käe rand­melt sin­na ku­na­gi kraa­bi­tud süga­va­te haa­va­de ar­me. Oli aeg, kui ta lei­dis ene­selõiku­mi­sest lee­ven­dust hin­ge­va­lu­le. Ent nüüd on nen­de ar­mi­de­ga ras­ke ela­da, neid pi­de­valt põhjen­da­da ja var­ja­ta.

Tal­lin­na las­te­haig­la psühhiaa­ter ja psühho­te­ra­peut Pi­ret Vis­na­puu tõdeb, et noor­tel esi­neb sa­ge­li dep­res­sioo­ni, äre­vust ja sot­siaal­foo­biat, mil­le väl­jun­diks võib ol­la ka ene­se­vi­gas­ta­mi­ne.

„Noo­ru­ki dep­res­sioon on mõni­kord mee­le­tult tu­gev. Ta võib va­ju­da üksin­du­ses ja iso­lat­sioo­nis ol­les nii süga­vas­se au­ku, et vaid va­lu ai­tab tal sealt ta­ga­si tul­la,” sel­gi­tab Vis­na­puu. 

Lõiku­mi­ne muu­dab ta­ju­ta­vaks ta­lu­ma­tud tun­ded, ent lõiku­ja ei tead­vus­ta se­da en­da­le. Te­mal on het­keks liht­salt ker­gem.

Kui pal­ju sel­li­seid noo­ri on? Kes teab. Ena­mas­ti var­ja­vad lõiku­jad oma haa­vu pik­ka­de käis­te all ning ümber rand­me­te seo­tud võru­de­ga, mi­da võiks pi­da­da ka nen­de riie­tu­miss­tii­li osaks. On noo­ri, kes lõigu­vad jal­gu, sest need on ena­mas­ti kae­tud.

Us­ku­ma­tu näib see, et pe­re­liik­med, kes ome­ti ela­vad ti­he­dalt tei­ne­tei­se kõrval, võivad üks­tei­sest nii möö­da ela­da, et va­ne­mad ei mär­ka lap­se süga­vaid mee­leo­lu­muu­tu­si ja elu­ras­kust. Vis­na­puu sõnul ei uu­ri sel­li­se lap­se va­ne­mad sa­ge­li, kui­das noo­rel lä­heb. Ne­mad ta­ha­vad tea­da, mil­li­sed on lap­se saa­vu­tu­sed. Kui need po­le pii­sa­vad, sõidel­dak­se, nää­gu­ta­tak­se, nõutak­se ena­mat. Ent veel suu­rem krii­tik kas­vab lap­ses en­das. See si­se­mi­ne lap­se­va­nem on äär­mu­se­ni nõud­lik, po­le ku­na­gi ra­hul, te­ma oo­tus­tel po­le pii­re.

Äärmuslikkus on võtmesõna

„E­ne­se­vi­gas­ta­mi­ne ei ole tüüpi­li­ne teis­me­li­se mäss. Mur­dei­ga on tund­lik elu­pe­riood, kuid reaal­ne en­da­le hai­get te­ge­mi­ne on seo­tud äre­vu­se ja dep­res­sioo­ni­ga, mit­te ea­lis­te iseä­ra­sus­te­ga,” sel­gi­tab Vis­na­puu.

Sa­ge­li on en­nast lõiku­va­tel las­tel väl­ja ku­ju­ne­nud üle­pin­gu­ta­mi­ne ja ene­se­piit­su­ta­mi­ne – loo­mu­lik on õppi­da unea­jast, pin­gu­ta­da tren­nis äär­mu­se­ni. Pal­jud neist nu­pu­ta­vad pi­de­valt, kui­das toi­tu­da, sest pea­vad end lii­ga pak­suks.

Lõiku­vad noo­red võivad ol­la äär­mus­li­kud – nad võivad ak­tiiv­selt käia mõnes tren­nis, mis on seo­tud mee­le­tu kon­ku­rent­si­ga või vas­tuok­sa ei jää nad ku­hu­gi pi­da­ma. Kui toe­ta­vaid ru­tii­ne jääb jär­jest vä­he­maks, ei suu­da ta lõpuks ka õppi­da ja lan­geb koo­list väl­ja.

Lõikuv noor võib riie­tu­da väl­ja­kut­su­valt ja sek­sa­piil­selt, riie­tu­mi­ne on koht, ku­hu ta suu­nab oma tun­ded. Neil võib ol­la pal­ju tä­to­vee­rin­guid, nad on kõik-võima­li­kul moel end au­gus­ta­nud – see­gi on üks võima­lik­ke tun­ne­te suu­na­mi­se ka­na­leid, mis on üht­la­si seo­tud va­lu­ga. Oma soo­li­se iden­ti­tee­di leid­mi­seks luuak­se ju­hu­suh­teid, olu­li­ne on ala­ti kel­le­ga­gi käia. Tüdru­kud eks­pe­ri­men­tee­ri­vad ar­mu­su­he­tes soo­kaas­las­te­ga, poi­sid tee­vad se­da vä­hem. Ent ai­nu­ke küsi­mus, mil­le­le kõik need vä­li­sed väl­ja­kut­sed vas­tust oo­ta­vad, on: „Kas ma olen küllalt hea?”

Se­ga­sed suh­ted ko­dus, koo­lis, ea­kaas­las­te­ga koon­du­vad lõpuks tun­deks, et noor po­le mi­da­gi väärt ja te­ma saat­ja­teks on loo­tu­se­tus ja üksin­dus. En­da si­se­mi­se toe­ta­mi­sevõime ase­me­le tu­leb ris­kik­äi­tu­mi­ne, te­ra­vad ja ris­kant­sed suh­ted, võõra selts­kon­na­ga kaa­sa­mi­nek, li­san­du­vad al­ko­hol, nar­koo­ti­ku­mid ja kaits­ma­ta va­he­kor­rad, mi­da ei kan­na suur tun­ne, vaid ükskõik­sus en­da suh­tes. „Äre­val, dep­res­siiv­sel noo­rel on ene­se alal­hoiuins­tinkt ka­du­nud. Te­ma su­he­tes on pi­de­vad draa­mad, liht­sa­mat suht­lus­vii­si ja n-ö ar­gip­äe­va po­le. Sa­ma taust võib va­lit­se­da ka noo­re ko­dus, ta ei os­ka­gi tei­si­ti ol­la,” sel­gi­tab Pi­ret Vis­na­puu.

Kes aitab?

Abi saab psühho­loo­gilt, psühhiaat­rilt, psühho­te­ra­peu­dilt, toe­tust võib lei­da ka ava­tud noor­te­kes­kus­test, kus noort ini­mest oo­da­tak­se ega hal­vus­ta­ta. „Sel­li­ne noor va­jab kõige enam em­paa­ti­list ja kaas­tund­lik­ku suh­tu­mist. Nii saab ha­ka­ta kas­va­ma ka em­paa­tia en­da suh­tes. Noor õpib en­da tun­deid ta­lu­ma, see on­gi tõeli­ne ene­se­ga toi­me­tu­lek. Te­raa­pias õpi­tak­se oma tun­deid sõnas­ta­ma, tih­ti­pea­le tu­leb neid sõnu al­les õppi­ma ha­ka­ta. Osa­le noor­test so­bib ene­seväl­jen­du­seks häs­ti kuns­ti­te­raa­pia,” sel­gi­tab Pi­ret Vis­na­puu. Ene­se­vi­gas­ta­mi­ne on ot­se­ne suit­sii­di­risk. Kui noo­re­ga te­ge­lev täis­kas­va­nu mär­kab vi­gas­tu­si, siis ei to­hiks neid ei­ra­ta, vaid lei­da võima­lus noo­re­ga rää­ki­da ja abi pak­ku­da.

Psühhiaat­ri juur­de suu­na­vad lap­si ka koo­lipsühho­loo­gid. Psühhiaa­ter saab va­ja­du­sel äre­vu­se ning dep­res­sioo­ni ra­viks mää­ra­ta an­ti­dep­res­san­te. Sa­ge­li on koo­lipsühho­loo­gid ise hät­ta­sat­tu­nud noor­te­le toeks. Mõnes pe­res võidak­se prob­lee­mist ol­la tead­lik, ent va­nem ei suu­da end ko­he muu­ta. Esi­me­se hoo­ga tu­le­vad süüdis­tu­sed ja et­te­hei­ted. Võib-ol­la et te­raa­piat va­jab ter­ve pe­re­kond.

Te­raa­piap­rot­sess on pi­kaa­ja­li­ne. Ühe kor­ra­ga mee­le­tuid mõõtmeid võtnud äre­vus ei taan­du, sest ka ko­gu­ne­nud on see aas­ta­te­ga. Kui noo­ruk ju­ba en­dast pa­re­mi­ni aru saab, siis va­he­tub ka selts­kond te­ma ümber, sest tal kaob va­ja­dus pi­de­va traa­gi­ka jä­re­le. Ka suh­ted va­ne­ma­te­ga võivad pa­ra­ne­da. On pe­re­kon­di, kus noo­ru­kid on ol­nud nii eral­du­nud, et po­le kuu­de ja aas­ta­te vii­si enam oma pe­re­ga ühe laua ta­ga söö­nud. Vis­na­puu teab ühte tüdru­kut, kes ei va­he­ta­nud kaks aas­tat oma isa­ga ühte­gi sõna ja mit­te kee­gi pea­le te­ma en­da ei mär­ga­nud se­da.

Psühhiaat­ri ja psühho­te­ra­peu­di­na leiab ta, et oma lap­se kas­va­mi­se ja elu­ga peaks va­nem ole­ma kur­sis. Lap­ses­se peaks suh­tu­ma ar­mas­tu­se­ga, et va­lit­se­ma ei jääks vaid oo­tu­sed ja nõud­mi­sed. Sa­mu­ti on olu­li­ne tun­da lap­se sõpru ja mõni­kord ol­la tal­le abiks oht­li­kest su­he­test pää­se­mi­sel. Pii­sa­valt ene­se­kind­laks kas­va­nud laps jul­geb ise keel­du­da oht­lik­e te­ge­vus­te­ga kaa­sa mi­ne­mi­sest. Kont­rol­li ja hir­mu­ta­mi­se­ga se­da ei saa­vu­ta. Kui noor en­dast hoo­lib, end väär­tus­li­kuks ja heaks peab, os­kab ta end ka pa­re­mi­ni hoi­da. Toeks on ka see, kui va­ne­mad sea­vad sel­ged pii­rid kas või näi­teks riie­tu­se­le – stiil­sed rii­ded võivad ol­la veid­rad, ent ihu ol­gu kae­tud. Olu­li­ne on, et noort kuu­la­taks – te­ma mõtted, lem­mik­muu­si­ka, fi­lo­soo­fi­li­sed veen­du­mu­sed on ja­ga­mist väärt. Veel enam aga va­jab ta ko­dus võima­lust sõnas­ta­da oma tun­deid, ol­gu see siis suur rõõm või kur­vas­tus.

Ent mis saab neist, kes abi ei saa ega ot­si­gi? Po­le tea­da, kui pal­jud neist noor­test lõpe­ta­vad ene­se­ta­pu­ga. Või siis sir­gu­vad dep­res­siiv­se­teks, elu­ras­ku­sest vae­va­tud täis­kas­va­nuiks, kes ei suu­da oma võime­te ja os­kus­te po­tent­siaa­li ra­ken­da­da.

„Dep­res­sioon on ra­vi­tav ja üksin­du­se vas­tu ai­tab inim­lik kon­takt,” on Vis­na­puu veen­du­nud.

Tasub teada!

Kust saab noor tasuta abi?

•• SA Tallinna Lastehaigla psühhiaatriateenistus

•• PERH-i psühhiaatriakliinik

•• Tallinna perekeskus

•• TÜ kliinikumi psühhiaatriakliinik

•• kooli psühholoogid

Artikkel ilmus SA Dharma Luiga fondi stipendiumi toel