Marko Mumm

Taksopargi juures Kristiine keskuses kutsuvad ostjaid heategevusele kassade juurde paigutatud helerohelised A4 formaadis plakatid, kus on kirjas info annetamise kohta.

“Aga seda pole ju märgatagi!” hüüatab kondiiter Maile Aasmets (47) Kristiine keskuses, kui juhtida tema tähelepanu kassa juures seisvale sildile, mis viitab heategevuskampaaniale “Palun”. “Ja nii kribus kirjas ka,” uurib Maile silti edasi. Lugenud silmi kissitades välja, et ostuga saab abistada linnas elavaid inimesi, kes puudust kannatavad, pääsevad proua häälepaelad valla. “Vähemalt minu tutvusringkonnas pole ühtegi inimest, kes omadega korralikult toime tuleks. Kõikidel oleks hea meel, kui keegi tooks neile üleliigse hambapasta või ‰ampooni – mul endalgi on kodus pastatuutu juba pikemat aega tühjaks pigistatud. Minu arust on inetu, et linnaisad panevad poodi üles sildid, mis kutsuvad inimesi lisakulutustele. Küsigu oma rikastelt sponsoritelt vajaminevat raha. Aga võib-olla tahavad nad selle üritusega endast paremat muljet jätta,” arvab Maile. Pistab, kartulid, leiva ja sibulad kotti ning teeb minekut.

KAS SHOKOLAAD AITAB? Kaubamajas on korvidel sildid “Palun aita!” ning puuviljakastide juures eraldi laud kuivainete ja ‰ampoonide ning muude olmekaupadega, et elavdada nende fantaasiat, kes tahavad abivajajaile midagi osta. Kodus üheaastast poega kasvatav Regina Rais seisab parajasti kassa juures. Imik süles, on noor ema tulnud päevaseid sisseoste tegema. Regina on toidukäru kuhjanud täis söögipoolist, millest tema kolmeliikmelisele perele peaks kaheks päevaks piisama. “Märkasin küll seda lauda, kuid ei ostnud midagi,” sõnab Regina. “Mul pole kombeks igasugustel annetustel osaleda, selleks peaks ikka rohkem raha olema. Vaevalt et keegi saab kõhu rohkem täis, kui mina ühe ‰okolaadi ostan – see on väga petlik. Aga võib-olla on tõesti peresid, kes tunnevad ‰okolaaditahvlist puudust. Mina pole selliste üleskutsete suhtes positiivselt meelestatud, ei tea ju, kuhu kaup tegelikult läheb.”

Tallinna Pedagoogikaülikooli teise kursuse filoloog Pille Raudla (20) arvab, et selline üritus on hea mõte. “Kurb on vaadata, kuidas mõned inimesed elavad. Olen käinud töö asjus asotsiaalide korterites ja nende elamist oli hale vaadata. Nende elujärge tuleks parandada, kas või laste huvides, et neist ei kasvaks kriminaalid. Heategevusüritus annab kannatavatele inimestele teada, et nende peale mõeldakse.” Pille valib kaupade seast välja du‰igeeli, sest puhtuse eest tuleb hoolt kanda. “Ehk keegi rikkam ostab riided selga.”

TOETUSE VAJAJAID ON PALJU. “Heategevuslik üritus toimub juba teist aastat,” sõnab Kristina Aavik Tallinna linnavalitsusest. “Eelmisel aastal paluti inimestel kodust tuua esemeid, mida nad tahaksid abivajajatele annetada. Kuid siis toodi kasutamiskõlbmatuid asju, räpaseid ja aukudega rõivaid. Sel aastal proovisime üritust teistmoodi korraldada.” Aaviku sõnul oodatakse ostjatelt eelkõige toidukaupu, mis ei rikne, ning esmatarbekaupu.

“Esialgu ei ole küll kuulda, et see kampaania tulemusi annaks, kuid esimesel nädalal on ka liialt vara tulemustest rääkida,” sõnab Lasnamäe linnaosa sotsiaalabi-osakonna juhataja Koit Nõlvak. “Põhitähelepanu pöörame neile, kes saavad toimetulekutoetust, kuid palju on meie linnaosas ka neid abivajajaid, kes on toimetuleku piiri peal.” Nõlvaku sõnul on Lasnamäel toetust vajavaid lastega peresid 3100. “Meie poole pöörduvad ka need, kes on sattunud mõne õnnetuse või varguse ohvriks. Ega neid ainult heategevus aita, siin oleks vaja ikka riikliku toetuse suurendamist.” Ometi nendib Nõlvak, et ka heategevusel on oluline osa abivajajate aitamisel. “Inimene saab hoida kas hambapasta või tualettpaberi raha kokku ning lubada selle eest endale midagi, mida ta tavaliselt lubada ei saa.”

Kõige agaramad ostjad on olnud Kristiine kaubanduskeskuse Primo kaubamajas, mille infopunkti juba teisel päeval pärast kampaania algust oli kogunenud pisut kaupa. “Ostetakse põhiliselt kuivaineid – tangu ja jahu ning ka ‰okolaadi,” kinnitati Kristiine kaubakeskuse infopunktist. “Loodame, et kahed kevadpühad toovad poodidesse ostjaid, kes mõtlevad ka nende peale, kes puudust kannatavad,” arvab Kristina Aavik linnavalitsusest.