Alaseljavalu – haiguse põhjused, vaevused ja diagnoos

Seljavalu on sageduselt viies probleem, mis sunnib inimesi arsti poole pöörduma.

 Oh, kuidas mu selg valutab! Kui te pole kunagi seda kurtnud, siis olete küll üks vähestest õnnelikest, keda on säästetud. Umbes 70–80% meestest (ja peaaegu sama palju naisi) on kannatanud mõõdukat kuni tugevat alaseljavalu – ja paljud meist on elanud üle mitu sellist juhtu. Seljavalu on üldkokku-võttes sageduselt viies probleem, mis sunnib ameeriklasi arsti poole pöörduma. Ja see probleem on midagi palju enamat kui ainult valu ja ebamugavustunne – ravi ja kaotatud töövõime lähevad maksma üle 50 miljardi dollari aastas.

Julgustav oleks öelda, et sellise aja- ja rahakulu tulemuseks on tervenemine. Ent enamasti taandub seljavalu arstiabita sama kiiresti (või sama aeglaselt) kui arsti kaasabil. Tegelikult võite enamikul juhtudel ise oma selja eest hoolt kanda. Nipp on selles, et teate, mida ette võtta, ja tunnete ära sümptomid, mille puhul on tõepoolest vaja erakorralisi uuringuid ja ravi.

Normaalne selg

Selg nagu iga teinegi inimese kehaosa on keeruka ehitusega. Selgroog pole loomulikult üksik luu, vaid sammas, mis koosneb 24 iseseisvast luust ehk seljalülist ehk lülikehast. Alumised viis lüli asuvad lülisamba nimme-ristluuosas, mis paikneb ristluu kohal. Ristluu on seotud kahe niudeluuga, moodustades vaagna. Valdav osa seljavaludest ilmneb nende läheduses.

Lülikehad on üksteisest eraldatud lülivaheketastega, mis toimivad kui amortisaatorid ehk põrutuse pehmendajad. Igal diskusel on geeljas sisu, mida ümbritseb fibrooskoest kapsel. Seljaajust väljuvad lülide vahel kulgevad närvijuured. Seljanärvid edastavad lihastesse liigutustega seotud käsklusi ja toovad seljaajju tundlikkusega seotud signaale.

Rühm vastupidavaid kõõluseid hoiab lülikehasid paigal ja tugevad lihased jooksevad mööda lülisamba külgi, toetades seda täiendavalt ning aidates selga painutada, keerata ja sirutada. Ei tohi unustada ka kõhu-, vaagna- ja puusapiirkonna lihaseid, mis aitavad säilitada selja loomulikku kõverust ja annavad omapoolse panuse keharaskuse toetamisele.

Pingeseisundid

Selg peab tegema rasket tööd. See peab olema tugev ja stabiilne, võimaldamaks meil käia kahel jalal. Samas peab olema selg piisavalt paindlik, et saaksime end painutada ja keerata. Suur osa koormusest langeb alaseljale. Veelgi enam – selg peab taluma lisakoormust, kui tõstame raskeid asju. Ja kui hoiame raskust kehast eemal, siis käed toimivad kangina, suurendades oluliselt seljale antavat koormust. Näiteks mehel, kes kannab kätel 13,6 kg raskust, langeb alaseljale 204,1 kg koormus. Seda on liiga palju tahta ning inimese vananedes tema lülivaheketaste elastsus väheneb, lihaste jõud raugeb ja kõõlused muutuvad jäigemaks. Kõike seda arvestades on ime, et alaseljavalud pole veelgi sagedasemad.

Valu vallandumine

Seljavalu võib alata järk-järgult tugevamaks muutuva tüütu valuna või tabada ootamatu hoona. Mõned saavad viidata ühele valu vallandajale, näiteks raskuse tõstmisele või järsule liigutusele. Sagedamini on aga valu vallandav sündmus palju lihtsam – tavaline aevastus, kummardumine kingapaelte sidumiseks või pliiatsi maast tõstmiseks ning tualetipotilt tõusmine on vaid mõned paljudest igapäevategevustest, mis võivad vallandada seljavaluhood. Samas, paljudel juhtudel algab valu nähtava põhjuseta.

Mis põhjustab seljavalu?

Teooriaid on palju. Valdaval osal juhtudest on alaseljavalul mehaaniline põhjus, mida ei saa täpselt välja tuua. Seletusi otsivad arstid seostavad tavalist seljavalu lihaspõletiku ja -pingetega, venituste ja nihestuste, pitsunud närvide, ishiase, lülivaheketta väljasopistumise, halva rühi ja selja ebanormaalsete kõverustega. Tõenäoliselt on tavaline äge seljavalu põhjustatud nende tegurite kombinatsioonist – valu, lihaspinge, põletiku ja närviärrituse nõiaringist.

Kuigi 70% alaseljavaludest on hulluks tegevalt mittespetsiifilised, on mõnel patsiendil võimalik tuvastada kindel haigus. Lülivaheketaste degeneratsioon ja lülidevaheliste liigeste artriit on põhjuseks peaaegu 10% juhtudest. Olles tavapärasemad eakamate inimeste hulgas, põhjustavad need probleemid tavaliselt püsivat, tüütut, kerget kuni mõõdukat valu.

Umbes 4% juhtudest põhjustab väljasopistunud lülivaheketas (discuse prolaps) võrdlemisi tugevat valu seljas ning valu, mis kiirgub tuharatesse ja mööda jalga alla (ishias). Kui artriidi tekitatud luulised moodustised ahendavad seljaajukanalit nii palju, et tekib surve närvidele, siis võib seljaajukanali ahenemine põhjustada valu seljas, tuharas ja jalas, mis sageli vallandub kõndimisel, kuid mitte ratta-sõidul või muude tegevuste juures, mille korral selg on painutatud.

Spinaalstenoos on vanemate inimeste haigus, mis põhjustab ehk 3% kõigist alaseljavaludest. Veidi sagedasemad, umbes 4% juhtudest, on seljalülide kompressioonmurdudest tingitud valud. Selline valu on tavaliselt äkiline ja tugev ning et kompressioonmurdude peasüüdlane on osteoporoos, siis esineb seda naistel sagedamini kui meestel.

Millal peaks muret tundma?

On hulk teisi põhjusi, mis võivad mõnikord seljavalu tekitada. Võimalikud põhjused on infektsioonid, veresoonkonnahaigused, kasvajad ja kõhuõõne, pärasoole, vaagnaelundite või eesnäärmehaigused, mille valu kandub selga. Te ei pea neid kõiki teadma ja veel vähem ise endale diagnoosi panema. Üheksal juhul kümnest on alaseljavalu tingitud mehaanilistest probleemidest ega vaja eriuuringuid või keerulist ravi. Kuid te peate teadma ohumärke, mis viitavad tõsistele, erakorralist abi vajavatele probleemidele.

Ohumärkide nimekiri on pikk ja kuigi kõik seljahaiged peaksid neid teadma, kogevad neid vaid vähesed. Seejuures asjad, mis panevad patsiente kõige rohkem muret tundma, ei kuulu samasse nimekirja, mis paneb arste muretsema. Valu tugevus ei ole seotud probleemi tõsidusega – kohutava valu käes vaevlevate patsientide puhul ei ole tüsistused tõenäolisemad kui nende puhul, kelle valu on nõrk või mõõduka tugevusega. Samamoodi ei ole võimetus sirutada ja normaalselt seista või kõndida häiresümptom, kuigi see põhjustab kindlasti olulist ebamugavust.

Röntgenuuringud, skaneeringud ja laborianalüüsid

See on instinktiivne käitumine, et enamik seljavaluhoogude käes kannatavatest inimestest ootab oma arstilt röntgenuuringut. Loomulikult tahavad nad selgitada, mis on valesti. Meie hi-tech-ühiskonnas eeldavad paljud, et neile on tagatud MRT-uuring. Aga ägeda seljavalu korral ei ole piltdiagnostikast kasu. Uurimustest ilmneb, et röntgenuuringud ei paranda tavalise seljavaluga patsientide ravitulemusi. 2003. aastal tehtud uuringu tulemustest selgub, et varajase MRT puhul ei ole olukord parem.

Valude käes kannatades röntgenisse minek võib tõenäolisemalt teha rohkem kahju kui kasu. Aga kui teie sümptomid on ebatavalised või valu kestab neli kuni kuus nädalat, võib arst korraldada mitmeid röntgenuuringuid koos lihtsate labori-analüüsidega – täisvere analüüs, erütrotsüütide settekiirus, uriiniproov. Täpsematest uuringutest on tavalise ägeda seljavalu korral vähe kasu, kuid ohumärkide korral on põhjalik uurimine oluline.

Kompuuteruuring (KT, kompuutertomograafia) on võimas piltdiagnostikameetod, mis on toonud kaasa revolutsiooni paljudes arstiabi valdkondades. Seljavalu korral on see olnud kahjuks vähem väärtuslik – üldiselt tuleb kompuuteruuringut kasutada vaid juhul, kui on vaja täpset uuringut, aga MRT-d teha ei saa. Kompuuteruuringu tulemus on parem, kui see tehakse koos müelogrammiga, mis sisaldab ka lumbaalpunktsiooni (seljasüst) ja värvaine süstimist.

Magnetresonantstomograafia (MRT) abil saab suurepärase pildi seljast, sealhulgas seljalülidest ja -liigestest, lülivaheketastest ja närvijuurtest. See on meetod, mille korral pole seljasüsti vaja teha, kuid see ei sobi inimestele, kellel on südamestimulaator või teatavat liiki metallist implantaadid. MRT on kallis uuring ja võib põhjustada klaustrofoobiat. Seda võib olla väga raske teha ka isikutele, kes ei suuda valu tõttu rahulikult lamada.

MRT-ga on veel üks probleem – see võib olla liiga tundlik. Kolmes teaduslikus  uuringus tehti igasuguse seljavaluta vabatahtlikele MRT seljast. Isegi nendest inimestest 46–93%-l oli lülivaheketaste degeneratsioon, 24–79%-l oli diskus paisunud ja 22–40%-l välja sopistunud. Kui need inimesed oleksid seljavalu kaevanud, oleksid arstid püüd-nud süüdistada selles diskusehaigust ja võib-olla oleksid suunanud nad ka invasiivsele ravile.

Sama võib juhtuda ka teiega. Kui teil selg valutab ja MRT näitab artriiti või diskusehaigust, siis ei ole garantiid, et valu tegelikuks põhjuseks on anatoomiline kõrvalekalle.

MRT on tüsistumata alaseljavalu korral harva näidustatud. Samas võib see olla kriitiliselt oluline uuring patsientidele, kellel on ohusümptomid, kelle valu on ebatavaliselt tugev või kestnud pikka aega.

Mida oodata?

Oodake paranemist. Umbes 90% tavalise mehaanilise alaseljavaluga inimestest saab sellest jagu ilma eriravita. Aga paranemine võtab aega – umbes 30% patsientidest paraneb oluliselt juba nädalaga, aga ülejäänud 60%-l kulub paranemisele kuni kaheksa nädalat.

Umbes 40%-l tekib uus valuhoog esimesele hoole järgneva kuue kuu jooksul. See ei tähenda, et neil oleks nõrk selg, mis vaevab neid elu lõpuni. Küll aga tähendab see, et nad vajavad head ja arukat seljaravi.

Sopistunud diskusega patsientide väljavaated on peaaegu sama head. Taastumine on sageli küll pisut aeglasem, kuid kuue nädala möödudes on ainult 10% patsientidel selline valu, mis õigustab diskuseoperatsiooni tegemise kaalumist.

MRT uuringu tulemused näitavad, et kaks kolmandikku kahjustatud diskustest paraneb tegelikult kuue kuuga. Seevastu artriidist tingitud valu kaldub vinduma ja spinaalstenoosi valu põhjustab tõenäoliselt püsivat ebamugavust või süveneb aegamisi.

Alaseljavalu korral on lohutav teada, et teie väljavaated on head. Aga see lohutus võib näida tühine, kui peate päevi või nädalaid valu taluma. Aeg töötab teie kasuks, aga te võite paranemist oodates rakendada ka ebamugavust leevendavaid abi-nõusid. Lisaks sellele võite selja eest hoolitsema õppides vähendada korduvate valujuhtude ohtu.

Olukorra tõsidusele viitavad ohumärgid

••  Esimene juhtum on enne 20. või pärast 55. eluaastat.

•• Hiljutine suurem trauma, sealhulgas mootorsõidukiavariid, kukkumised ja rasked spordi-traumad.

•• Valu kiirgumine jalga, eriti kui sellega kaasneb tuimustunne või tundlikkuse langus, nõrkus või lihasjõudluse langus, soole- või põiekontrollihäired.

•• Püsiv valu, mis ei seostu liigutustega.

•• Valu selja ülaosas või rindkeres.

•• Valu, mis tugevneb öösel või pikali heites.

•• Seletamatu kaalulangus neli, viis kilogrammi või rohkem.

•• Seletamatu palavik.

•• Varem diagnoositud vähk.

•• Kortikosteroidide või teiste immunosupressantide kasutamine.

•• Varasem sõltuvusainete kuritarvitamine.

••Varem põetud tõsine krooniline haigus.

Kommentaar

Külvi Peterson

perearst

Nimmeristluuvalu perearsti praktikas

Enamikul seljavaluga patsientidel on suur töökoormus ja une-häired. Nad ei oska õigesti lõõgastuda ega puhata ning neid vaevab pidev stress.

Kes kurdavad seljavalu?

Iga päev pöördub arsti juurde seljavaluga keskmiselt kaks kuni neli inimest, eri vanuses ja eri elualadelt. Kõige sagedasemad põhjused on vähene liikumine ja sundasendid, millega kaasneb ülekaal ja halb rüht. Samuti on põhjusteks teadaolev kunagine trauma või värske kukkumine, avarii, löök, ealine muutus, luude hõrenemine ja artriitilised muutused lülisambas.

Alles nende põhjuste järel tuleb nimmelülide vaheketta väljasopistus ehk “diski prolaps”, keskeltläbi üks pöördumine kuus.

Enamikul patsientidel on suur töökoormus ja unehäired. Nad ei oska lõõgastuda ega puhata ning neid vaevab stress. Nii ei teagi nad, kumb oli enne, kas valust tingitud stress või stressist tingitud valu. Halvatud pole mitte ainult töövõime, meeleolulangusest on tingitud ka valutundlikkuse tõus.

Kummalisel kombel puudub seos valu ja patoloogia raskuse vahel. Nii võib inimesed jagada nelja gruppi: I grupis pole viis protsenti patsientidest elus seljavalu tundnud. II grupis on patsientidel kaebused ning diagnoos vastavuses ja täpselt määratletav. III grupi patsiente vaevab krooniline valu, aga uuringutest valu põhjus ei selgu ja ära on kasutatud kõik ravimeetodid. Ometi valu ei leevene. IV grupp on valuta patsiendid, kellel on uuringutega leitud ulatuslikud lüli-samba muutused, mis peaksid valu tegema, ent ei tee. 

Kuidas saab alaseljavaluga patsienti aidata perearst?

Kindlasti küsitleme ja uurime patsienti, täpsustades esmalt valu alguse, korduvuse, täpsema paiknevuse ning kaasnevad haigused. Riskipatsiendid on kindlasti need, kellega juhtus õnnetus (kukkumine või tugev põrutus), ning üks jalg või mõlemad jalad on tuimaks muutunud. Nad ei tohiks enam ise liikuda ja peaksid abi kutsuma. Kiiresti peaks abi saama haiged, kellel ühegi asendiga valu ei leevendu ja/või muutub tugevamaks. Samuti need, kellel jalad muutuvad tuimemaks ja külmaks, kel on raskusi põie- või sooletüh-jendamisega. Veidi on aega selliste haigetega, kel on jalas tuimust ja sipelgate jooksmise tunnet, kellel kaasneb seljavalu kaalulangusega ning kes on üle 60-aastased.

Ööpäevaks tuleks voodisse heita neil, kel muutub asendi muutmisel valu iseloom (väheneb või kaob), need, kes tegid järske kehapöördeid ja tõstsid suuri raskusi, või need, kel oli tavalisest suurem füüsiline koormus. See grupp haigeid  peaks võtma valuvaigistiteks ibuprofeeni või paratsetamooli ja teatama arstile, kui enesetunne ei muutu. Ootused perearstile on inimestel suured. Seetõttu on kahjuks üldlevinud ka uskumus, et röntgenuuring ravib. Röntgenuuring on küll hästi kätte-saadav uuring, aga sealt tulev info piirdub enamasti luulise karkassi hindamisega. Mõni on väga rahul, et röntgen oli korras, aga teine haige muutub ärevaks, miks röntgenipilt valu põhjust ei näita. Samuti pole mõistlik kõigil seljavaluga patsientidel teha vere- ja uriiniproove. Need uuringud määratakse ikka ebatüüpilise kuluga valu korral. Selleks ei pea ootama neli kuni kuus nädalat ning need lihtsad uuringud võib teha kohe, kui jääb mulje reumaatilisest haigusest või kuseteede patoloogiast. Eriarstile suunamise põhjuseks on vajadus diagnoosi täpsustada ja allumatus ravile. Kahjuks ei tea haiged tavaliselt, et perearstidel on täpselt piiritletud uuringute nimekiri, mis ei luba seljavalu korral teha magnetresonants- ja kompuuteruuringut.

Ravist ja profülaktikast

Esmaabi seisneb ägeda valu korral kõigepealt selles, et haige peab püüdma pikali heita, võimalusel tõstma jalad kõrgemale, nii et puusad ja põlved moodustaksid täisnurga. Kroonilise valu leevendamiseks tuleb valukohale asetada jahe kompress või külmakott ja hoida seda taluvuspiirini (kümme minutit iga tunni jooksul). Valuvaigisteid tuleb võtta vastavalt ravimi infolehele. Valu leevenemisel tuleb alustada kerget lühikesel distantsil jalutamist, et leevendada seljalihastes tekkivat reflektoorset pinget. Jalutamisel ei tohi raskusi tõsta (poekotid), koera kantseldada jne. Oluline on oskus lõõ-gastuda ning otsida valuvabasid asendeid. Vahel on kasu ka soojast vannist. Järgmine samm edasi on lihaste venitamine. Kui venitamisel valu tugevneb, tuleb harjutus kohe lõpetada.

Kroonilise valuga patsient peab kindlasti korrigeerima oma liikumisharjumusi. Treenida tuleb nii kõhu- kui ka seljalihaseid. Lülisammast ümbritsev lihaskorsett aitab hoida lülisammast stabiilsemana ja sundasendite vajadusel toimib treenitud keha palju paremini.

Üle tuleks vaadata oma rüht. Autosse istumisel ja sealt väljumisel pakkidega mõjub tavalisest suurem koormus just roteeriva liigutuse tõttu nimmepiirkonnas. Seega on mõistlik pakid panna tagaistmele või pagasiruumi. Eraldi soovitus on beebidega kodus olevatele emmedele – mähkimislaud (aga ka muud tööpinnad) tuleb seada sellisele kõrgusele, et beebiga ei peaks tegelema poolkummargil asendis. Arvutiga töötavaid inimesi on järjest rohkem ja seljavalutajaid nende seas samuti.

Tervisesportlased ja füüsilise töö tegijad peaks meeles pidama, et selg ei taha põrutamisega seotud tegevusi, nagu hüppamine, jooksmine. Spordialadest tuleks eelistada ujumist, jalgrattasõitu, joogat. Enne treeningut tuleb alati lihased soojaks teha ning oluline roll on venitusharjutustel.