Dementsust kutsuvad esile üsna paljud haigused. Sagedasemate pöördumatute põhjuste hulka kuuluvad Alzheimeri tõbi jt aeglast närvirakkude hukku põhjustavad ajuhaigused (Lewy kehakeste haigus, frontotemporaalsed dementsused), ajuverevarustuse häiretest tingitud ehk nn vaskulaarsed dementsused, aids. Dementsust võivad põhjustada ka väga harva esinevad haigused, nt Creutzfeldti-Jakobi tõbi.

Teised, pöörduvad põhjused peaksid õige ravi ja lähenemisega andma lootust seisundi paranemiseks. Siia kuuluvad kirurgilist ravi vajavad ajutraumad ja healoomulised ajukasvajad, samuti teiste elundite (nt maks, neerud) rasked kahjustused. Loetelu pikendavad kilpnäärmehaigused, alkoholi liigtarbimine, B12-vitamiini puudus organismis.

Tekkepõhjusi on palju

Pöörduvad põhjused on samuti ravimite kõrvaltoimena tekkinud dementsus, eriti kui on kasutatud palju eri ravimeid. Ekslikult võib pidada sümptomite sarnasuse alusel dementsuseks rasket depressiooni. Et võimalikke tekkepõhjusi on palju, peab dementsussündroomi kahtluse korral alati konsulteerima oma arstiga.

Sagedasim dementsuse põhjus, Alzheimeri tõbi, moodustab üle poole kõigist kõnealuse sündroomi juhtudest. See on progresseeruv ja pöördumatu ajuhaigus. Praegu on siiski kasutusel mõned ravimid, mis haiguse sümptomite süvenemise kiirust vähesel määral pidurdavad. Mälu halveneb ja kaob täiesti, samuti halvenevad kuni täieliku kaoni arusaamine ja otsustusvõime, keelekasutus ja kõne. Lisanduvad isiksuse muutused ja käitumishäired, esineda võib segasusseisundit. Äärmuslikel juhtudel ning lõppstaadiumis ei tunne haige enam ära oma lähedasi, ei oska kõndida, istuda ja süüa.

Kuigi Alzheimeri tõbi areneb igal haigestunul erinevalt, jagatakse see staadiumideks. Mõnel juhul kulgeb haigus kiiremini ja staadiumid läbitakse lühema ajaga. Enamasti on see nii varasema algusega juhtudel – kui esmassümptomid ilmnevad enne 60. eluaastat. Kõrgemas eas alanud haigus kulgeb pikaldasemalt ja võib kesta kuni 20 aastat. Keskmiseks kestuseks peetakse seitset aastat.

Esimeses staadiumis

kahanevad aegamisi vaimsed võimed. Ilmnevad viited mälu halvenemisele ja kergekujulised meeleoluhäired, peamiselt depressioon. Iseloomulik on liigse ärevuse teke olukordades, mis varem stressi ei tekitanud. Haiged näivad kiiremini väsivat, on ärevad ja lähevad iga väikseimagi kõrvalärrituse peale rivist välja. Väheneb spontaansus, esineb initsiatiivitust ja ettevõtlikkuse vähenemist, reaktsiooniaeg pikeneb, õppimisvõime kuhtub. Välditakse uusi situatsioone ja eelistatakse tuttavaid olukordi ning ümbrust. See väljendub ka autojuhtimisel: tuttavatel teedel saadakse hakkama, kuid võõramas ümbruses kaldutakse kergesti õigelt rajalt kõrvale. Autojuhtimisel on üha rohkem probleeme tähelepanu jagamisega – ei suudeta samal ajal jälgida liiklusmärke, ümbritsevat liiklust ega kaasliiklejaid. Tavaliselt eitatakse oma üha süvenevat mäluhäiret ja süüdistatakse teisi, kui midagi on valesti tehtud, mõni asi on kadunud või valesse kohta pandud, samuti muudes enda tekitatud arusaamatustes.

Teises staadiumis

saadakse küll iseseisvalt hakkama lihtsamate igapäevatoimingutega, kuid nõudlikumad ülesanded (nt arvete maksmine, elektrijuhtmete parandamine, ukseluku vahetamine, keerulisemate roogade ja konservide valmistamine) käivad juba üle jõu. Unustatakse üha rohkem. Samal ajal kiputakse vihastuma, kui lähedased püüavad aidata. Kõne aeglustub ja otsustusvõime on halvenenud. Poole lause pealt võidakse unustada, mida kavatseti öelda, ja tavatsetakse korduvalt küsida samu küsimusi. Osal juhtudel halveneb emotsionaalne suhe elukaaslasega. Häirub sotsiaalne suhtlus, tekib kalduvus eralduda. Väliselt käitumiselt võib jääda veel normaalne mulje, juteldakse ja naerdakse nii nagu varem. Huvitav ilming on oskus oma puudusi varjata.

Kolmandas staadiumis

on puue ilmne. Lühiajaline mälu on muutunud väga halvaks, kuid mälestused kaugemast minevikust võivad veel täiesti selgelt meeles olla. Aga unustatakse ka terveid ajalõike. Agiteeritus, kahtlustamine ja ärevus tekitavad rahutust ning sunnivad kodust põgenema. Kiputakse ära eksima ja tihti läheb meelest, kus parasjagu viibitakse. Enam ei teata kuupäevi, ei orienteeruta kella- ja aastaajas, kuuldavale võidakse tuua olematuid sõnu, ei tunta ära lähedasi ega sugulasi.

Neljandas staadiumis

on haigus täielikult röövinud oma ohvri isiksuse. Vajatakse abi ja valvet 24 tundi ööpäevas ning ollakse täielikult sõltuvad hooldajast. Ei olda teadlikud ümbrusest, eksitakse ka korteri/elamispinna piires. Olla võib unehäireid ja hallutsinatsioone ning nende mõjul minnakse öösiti uitama. Selles staadiumis kaob kontroll põie ja päraku üle. Lähedased-hooldajad kaaluvad üha sagedamini hooldekodu vajadust.

Viiendas, lõppstaadiumis

kaob võime närida-neelata. Kujuneb vastuvõtlikkus kopsupõletikele ja nakkustele. Tekib hingamisraskusi, eriti kui jäädakse täielikult voodihaigeks. See haigus on alati fataalne.Tasub teadaAvatud on mälukliinik

••Eestis põeb Alzheimeri tõbe veidi üle 10 000 inimese. Õnneks lisandub haiguse tekkepõhjuste kohta pidevalt uut teavet.

••Sellest aastast on Tartu ülikooli kliinikumis ambulatoorse vastuvõtu ajal avatud nn mälukliinik, kuhu oodatakse kõiki mäluhäire probleemidega haigeid.

••Järjekorrad mälukliiniku vastuvõtule ei ole pikad, aga registreerimisel tuleb kindlasti öelda, et tegemist on mäluprobleemiga.

Allikas: Dr Ülla Linnamägi