Möödunud aastal osales liikumises 59 Alzheimeri tõve ühingut üle kogu maailma ja juhtiv teema oli “Meil ei ole enam aega kaotada”.

Kampaania algatati hiljutise üleeuroopalise küsitluse tulemusel, milles 87% hooldajatest ja 71% arstidest tunnistas, et nende valitsus ei investeeri piisavalt dementsuse ravi ega hooldusprobleemidesse. Selle tulemusel kirjutas rahvusvaheline Alzheimeri tõve ühing 192 riigi tervishoiuministrile kirja, kus hoiatas neid märkimisväärsete majanduslike tagajärgede eest, mida võib põhjustada rahvastiku vananemine. Samuti kutsuti neid üles parema ravi- ja toetussüsteemi loomisele dementsete inimeste ravimiseks.

Liiga vähene tähelepanu

Kahjuks ei ole Eesti mittemeditsiiniline ajakirjandus Alzheimeri tõvele ja teistele dementsustele senini piisavalt tähelepanu pööranud. Samuti ei laeku informatsioon dementsusediagnoosiga inimeste tegelikust hulgast ka ametlikesse meditsiinilistesse andmebaasidesse. Alzheimeri tõve ja dementsuse diagnoosimine arstide hulgas ei ole veel “populaarne”, sest diagnoosist saadav kasu pereliikmetele on minimaalne ning oma mälu-, tegutsemise-, kõne- ja käitumis-häirega vanemat ei taheta sageli nende probleemide tõttu arsti juurde tuua. See on ka mõistetav, sest Alzheimeri tõve ravimid on hinna tõttu paljudele kättesaamatud ning nende tõhusus suhteliselt lühiaegne. Samas aitavad need perekonna ja haigestunud lähedase elukvaliteeti paari aasta vältel parandada või vähemalt senisel tasemel säilitada, sest haige vaimse allakäigu kiirus aeglustub. Haigust otseselt pidurdavat või ärahoidvat ravi hetkel ei ole, kuigi ravimiuuringutes on juba mitmed potentsiaalsed ravimid, mis peaksid peatama ajus toimuvad patoloogilised protsessid.

Samuti on olemas toksilise ajukahjustuse eest ajurakke osaliselt kaitsvad preparaadid.

Veel algstaadiumis olevad uuringud väidavad Alzheimeri tõve puhul aju plastilisuse häiret, st juba kahjustunud aju kompensatsioonivõime langust ja võimetust reageerida haigestunud närvirakkude hukule uute sünaptiliste (närvirakke ühendavate) sidemete tekkega. Teadusuuringud selles valdkonnas on kogu maailmas väga aktiivsed, eriti just demograafilise prognoosi alusel ennustatava dementsete hulga kolmekordistumise võimaluse tõttu aastaks 2050.

Vaatamata sellele arvavad inimesed ikkagi ekslikult, et ravitavad haigused on vaid kõrgeverõhk- ja suhkurtõbi. Mõistmiseni, et vanadusega kaasnev vaimsete võimete allakäik ja muutunud isikuomadused on ka haigus, on Eestis käia veel väga pikk tee.

USAs soovivad näiteks Alzheimeri tõve ravimiseks mõeldud ravimeid osta ka inimesed, kes kurdavad lihtsalt mäluhäire üle, kuigi dementsust ei ole neil põhjust diagnoosida.

Suhtumine peab muutuma

Käesoleva aasta Alzheimeri tõve päeva moto on suunatud ühiskonnale ning põhieesmärk on muuta negatiivne suhtumine haiguse põdejate suhtes mõistvaks ja abipakkuvaks.

Ennekõike tuleb aga dementsuse ja Alzheimeri tõve probleemile juhtida tervishoiupoliitikat käsitleva seadusandluse poolt hääletavate poliitikute tähelepanu. Oluline osa on ka teavitamiskampaaniatel, mis aitavad meil mõista tänavaliikluses eksinud vanainimese probleemi ning suudavad lapsele seletada, miks teda armastav vanaema enam tema nime ei mäleta.

Eesti Alzheimeri tõve ühing osaleb ülemaailmse Alzheimeri tõve päeva raames ametliku üritusega sellel aastal esmakordselt ning korraldab teadusseminari mitme eriala spetsialistide osalusega. Konverentsil käsitletakse nii baasteadmisi, kliinilist neuropsühholoogiat, Alzheimeri tõve ravi kui haigusega seonduvaid juriidilisi, sotsiaalseid ja eetilisi seisukohti.

Senini on sel aastal oma viiendat sünnipäeva pidava Eesti Alzheimeri tõve ühingu põhitegevus olnud suunatud arstide ja hooldajate õpetamisele, et parandada diagnoosimisoskust ja samuti hooldajate erioskusi haigetega lävimisel. Valmimas on ka Eesti Haigekassa poolt tellitud Eesti dementsuse käsitlusjuhend.

Kõige olulisem on aga inimesi teavitada, et nad ei kardaks vananevat ning muutunud käitumise ja tegutsemisega lähedast arsti juurde tuua isegi siis, kui ta veel mäluhäirete üle ei kurdagi. Kuigi arstid praegu veel palju aidata ei saa, võin ma senisest kogemusest lähtuvalt öelda, et lähedased ja hooldajad on kergendust saanud ka arstlikust selgitusest ja teadasaamisest, et tegemist ei ole pahura vanainimesega. Pigem on kallil inimesel haigus, mida on võimalik esialgu kasvõi vähesel määral ohjata.

Alzheimeri tõbi

Kes oli Alois Alzheimer?

•• Alzheimeri tõbe kirjeldas esimesena 1907. aastal Alois Alzheimer, Tartust pärit psühhiaatria-

professor Emil Kraepelini õpilane.

•• Alzheimeri kirjeldatud naispatsient suri 55aastaselt progresseeruva dementsuse tõttu.

•• Et tegemist oli suhteliselt noore inimese raske haigusega, arvati, et haigus kujutab endast harvaesinevat vara algavat dementsust.

•• See arusaam püsis 1960ndate aastateni, mil histopatoloogiliste uuringute alusel näidati, et tollased muutused ajukoes olid kvalitatiivselt samad, mis enamikul seni seniilseks dementsuseks peetud juhtudega patsientidel.

•• Järeldati, et Alzheimeri tõbe võib diagnoosida ka hilisema algusega ja mitte nii kiirelt progresseeruvatel haigusjuhtudel.

Eesti on pingereas viimane

•• Euroopa Neuroloogiaajakirja (Eur J Neurol) juuninumbris avaldatud uuringu kohaselt peaks Eestis olema arvutuslikult 13 651 dementsuse diagnoosiga inimest, kuid riiklikud kulutused nende raviks ja hoolduseks on võrreldamatud arenenud riikide andmetega.

•• Eesti on kõigist EL-i riikidest dementsuse ühe haigusjuhu peale kulutatud summa osas pingereas viimane. Kui Eestis kulutatatakse ühe dementsusjuhu peale aastas 3265 eurot (51 065 kr), siis Soomes näiteks 19 480 eurot (304 667 kr) – vahe on ca kuuekordne.