Tagantjärele raske uskudagi, ent rokkmuusika oli Eestis kunagi sügavalt elitaarne kunstivorm. Omaaegsetele Tartu levimuusikapäevadele ei pääsenud mängima teps mitte iga bänd ja mis veelgi olulisem – ka sugugi mitte igaüks kuulajana saali istuma.

Korra aastas “kauneim-linn-on-Eestis-teadagi-mis” glamuurseimat kontserdisaali külastanud muusikafestivali esinejate valik oli sama range kui toona kehtinud reÏiim ja ainsa ametliku rokifestivali pileti saamiseks olid tutvused komsomolikomitees peaaegu kohustuslikud. Tartu levimuusikapäevade kõrgaega iseloomustas tähelepanuväärne muusikaline virtuoossus ja pahatihti sama totaalne igavus.

Tolleaegse Eesti popmuusika (kui nn fusion muidugi popmuusika hulka liigitub) absoluutne lipulaev Kaseke pööras aga tehnilise laitmatuse millekski oluliselt enamaks kui tüütult steriilne toretsemine.

Möödunud reedel tuli Kaseke üle mitmekümne aasta taas üheks kontserdiks lavale.

Ilmselt oli džäss-rokkhittide reinkarnatsiooniks õige aeg, sest kummastavalt ei mõjunud tol üsna hiliseks kujunenud kontserdil laias laastus mitte miski. Paarkümmend aastat on pikk paus ja selle taustal kõlas Kaseke üle mis tahes skepsise suurepäraselt.

Sibul ja Varts tuntud headuses

Kuigi siinkirjutaja isiklik lemmik, klahvpillimängija Mart Metsala kirjutatud “Salajane rõõm” kippus teema avataktides ehk liigsesse kajasse mattuma ja kunagi vaid imetlusohkeid tekitanud rütmigrupp siin-seal teineteist hästi ei kuulnud, töötas legendaarne  fusion’i-masin kogu raha eest.

Riho Sibul ning Ain Varts on veel paremad kitarristid, kui seni teada oli – Sibula endiselt jõuetukstegev toon, Vartsu erakordne helistikutaju ning mõlema meloodiakirjutaja-geenius (“Valhalla”,“Kala jälg vees”) kujunesid oodatult õhtu peategelasteks.

DÏässrokk osutus oma siinse suurkuju taasühinemise kaudu elusuutlikuks ka väljaspool Nõukogude-aegset levimuusikapäevade kookonit ja tõtt-öelda on raske aru saada, miks peaks uus Kaseke jääma ühe õhtu ettevõtmiseks.