Armsa Elleni suur ja imeline maalritöö

Sünnipäev Ellen Niit saab 13. juulil 78-aastaseks. Mõni aasta tagasi helistas mulle ühe suure Eestis ilmuva päevalehe ajakirjanik ning küsis, kas ma oleksin valmis talle natuke oma emast rääkima.

Ütlesin, et aga otse loomulikult, ning siis ta uuriski, mida Ellen Niit on mulle elus kõige rohkem õpetanud. Vastasin, et kõneleksin sellest meelsasti, ainus häda on aga see, et Ellen Niit ei ole minu ema. Noor reporterineiu vajus teisel pool telefoniliini häbist läbi parketi ning lõpetas kogelevalt vabandades telefonikõne. Ja just siis, kui oma elu kõige piinlikuma hetke värskelt läbielanud ajakirjanik oli toru hargile pannud, hakkasin ma ühtäkki mõtlema, kas ma polnud õnnetule preilile äkki valetanud. Sest nii õõnsad kui nood “rahva isa“ ja “põlvkonna ema“ tiitlid ka poleks, kasvatas Ellen Niit oluliselt suuremat seltskonda kui tema enda lapsed Maarja, Toomas, Eerik ja Märten.

Ma ei oska rääkida kõigi nende kümnete tuhandete laste nimel, kelle igapäevast sõnavara Pille-Riini lugudest pärit lause “üks väike lauasai, kolmsada grammi koort“ käibefraasina kummitas või kes Krõlli, Onu Ööbiku, Taavi ja Triinu ning lugematute teiste tegelaste silmade läbi elule võib-olla esimest korda pereringist laiemat pilku viskasid. Aga Eerik ja Märten Krossi lapsepõlvesõbrana olen ma pikki aastaid Ellen Niiduga päevas vähemalt korra kohtunud ning nende jõnglaste jaoks, kes Tallinnas Kirjanike maja hoovis hilisseitsmekümnendail uka-ukat ning rahvaste palli mängisid, oli Ellen Niidul lisaks kirjanduslikule pärandile veel umbes miljon tähendust. Nende kõigi üleslugemisele võiks kulutada ülejäänud elu, ent mõni tuleb iga aasta 13. juulil hommikuste lehtede sünnipäevarubriike lugedes eriti eredalt meelde.

Esiteks oskas Ellen Niit autot juhtida. Alguses oli tal vist vana Volga, too ekstravinge disainiga ja esiistmele kolm inimest mahutav uunikum, ning hiljem toonastes tingimustes mõnevõrra moodsam Lada. Ning see – uskuge mind – oli tähelepanuväärselt cool värk. Eriti ajal, mil auto soetamine ja pidamine ei meenutanud praegust “võtmed kätte ja maksad siis, kui tahad” printsiipi isegi mitte kõige jaburamates unenägudes.

Kui pere asus sõitma Hiiumaale Kassari suvilasse ja Ellen Niit auto garaaÏist välja tagurdas, oli see absoluutselt kuninglik tseremoonia, mida suutsid ületada vaid Viru hotelli ette pargitud üksikud ENSV-sse eksinud rootslaste Volvod.

Teine Ellen Niiduga peaaegu freudistlikult seostuv nähtus on seenevesi, mille kompromissitu fanaatikuna ta Harju tänava Kirjanike majas kuulus oli. Elleni ning Jaani korterit oli seda joomata võimatu külastada ja isegi kui too ilmatus purgis mingi kahtlase olluse (ilmselt seene) all pruunikalt kogunev vedelik esimesel maitsmisel sind uude kulinaarsesse usku ei pööranudki, harjus kibeda kõrvalmekiga joogiga ajapikku ära. Ja mingil hetkel – kummaline küll – hakkas seenevesi isegi maitsema. Kui te lähete Ellen Niidule neljapäeval lilli viima, nõudke ilmtingimata seenevett. See kuulub tema juurde sama orgaaniliselt kui too suur lastekirjanduslik maalritöö, mille pärast me teda alati armastama jääme.

HEA SÕNA

Wimberg,

luuletaja

•• Kõige erksamad mälestused Ellen Niidust on mul seotud tema luuletustega. Niidu lasteluule võlub omalaadse riimi-ilmaga. Raudselt püsib meeles tema luulevormis õpetus sõna “taldrik” ütlemiseks: mul trikk, sul trikk, tal trikk, taldrik.

Või “Suurest maalritööst”: ei saa olla mingit küsimust, öö peab olema süsimust. Aga nii hästi jäävad pähe ainult head luuletused! Pille-Riiniga see-eest pole ma kunagi mänginud – liiga tüdrukute värk.