Kuigi suurmeistrid Robert De Niro ja Al Pacino on mõlemad hiilgava karjääri ja ürgse ande kiuste teinud viimasel ajal küsitavaid valikuid, oli maailma parimate näitlejate viimane ühisfilm “Heat” pehmelt öeldes suurepärane.

Nii on värskelt siinseid kinosid külastav “Õigustatud tapmine” vaatajais põhjendatud hir­me tekitanud. Et kas ehk pole kahe legendi omavaheline keemia vahepealsete aastatega lahtuda jõudnud? Õnneks on “Õigustatud tapmine” hoopis teistsugune põnevusfilm. Al Pacino teeb siin oma viimaste aastate parima rolli ja seda on isegi nii võimsa mehe jaoks mõõtmatult palju. Ja ega De Nirogi kaamera ees põõna.

Politseinike probleemirägastik

Kaks aastakümneid New Yorgi politseis töötanud võmmi asuvad koos noorte kolleegidega järjekordset sarimõrvarit jahtima ning peagi on selge, et jäledaid kurjategijaid nottiv luulehuviline roimar peab olema keegi nende, see tähendab politseinike seast. Nagu korralikus põnevusfilmis kunagi, paistavad asjad esmapilgul hoopis teistsugusena, kui nad tegelikult on. Jälgede peitmine pole õnnestunud mitte ainult naivistlike luuleridadega laipu kaunistanud mõrtsukal, vaid ka osavalt vaataja mõttestampidega manipuleerival re­žis­sööril.

“Õigustatud tapmine” on lugu usust, lojaalsusest, õiglusest ja ennekõike muidugi hea ja halva vahelise piiri ähmastumisest. Omamoodi nüüdisaegse vesternina kajastab film juba Dirty Harry aegseid dilemmasid ning mo­raalseid küsimusi, mis politseinikke tänini igapäevatöös kollitavad. Mugavas kinotoolis vedeledes võivad need ju väga lihtsad näida, ent Pacino ja De Niro kortsuliste nägude taga möllav sadade tuhandete korravalvurite ühine probleemirägastik paistab sedapuhku palju keerulisem. Võimsalt mängitud ja lavastatud film toimib nii psühholoogilise trilleri kui ka küsimusi õhku loopiva draamana. Midagi vähemat on kahe hiiglase ühistööst ülekohtune oodata.