Arvustus: Teismelistele arusaadav märgisüsteem

Ameerika Ühendriikides uusi re­kor­deid püstitanud „Kesk­kooli­muu­sikal: Lõpuklass” on mis ta­hes suleteritajale muidugi üsna lihtne vastane.

 Pole vaja minna Antarktikasse, saamaks teada, et seal on külm; pole vaja varateismelistele suunatud muusikafilmi üle kahekümne minuti vaadata, et aru saada, kui maotu, naeruväärne ja totter see kõik on.

Coca-Cola Plaza saal on filmi kohaliku sihtrühma liikmeid pak­sult täis ja menufilmi pä­rast­lõu­nasele linastusele saan pileti üle absoluutse noatera. Seal ma siis istun, ümberringi 12-aastased tüd­rukud, kes imekauni Troy ekraanile ilmudes sügavalt ohkavad ja veel kaunima (40-aastase kriitiku arvates vähemasti) Gabriella sulni armulaulu saatel hiirvaikselt toolile naalduvad.

Nagu 21. sajandi Vahitorn

Ei ühtki negatiivset tegelast ki­nolinal, ei ainsatki aksioomile „noorus on hukas” viitavat vihjet, mitte ühtegi kahemõttelist sõna või naeratuseta näolapikest. „Keskkoolimuusikal: Lõpu­klass” on nagu 21. sajandi Vahitorn ja kui Jehoova tunnistajatel töötaks kas või veerand aju, saaksid nad aru, et noori tuleb värvata just neile arusaadavas märgisüsteemis kõneldes, mitte karakterivabu pildiajakirju uste vahelt sisse toppides.

Pärast esimesi muusikalisi numbreid hakkan ma närviliselt mobiiltelefonis vahepeal saabunud meile lugema ja viis minutit hiljem hiilin lastekarja hukkamõistu peljates tasahiljukesi saa­list välja. Ei ole minu film. Aga... paistab, et verinoor­te ki­no­sõprade film on  kohe vä­gagi. Ja miks ei peakski? Laulud on ilusad, inimesed hingematvalt kaunid, pompoossed tantsu­stseenid tähelepanuväär­se meis­terlikkusega lavastatud ning tuju kinosaalist välja jalutades imeline. Kes arvab üks keskealine vanamees end olevat, kui ta selle paradiisilähedase õhulossi lehesabas kahurist pilbasteks tulistab?