Tuli ühest heal järjel maatalust, kusagilt kaugest Läänemaa külast, kaasas klassikaline reisikott – teate selline metallribaga pealtsuletav sac voyage. Et keegi Kasterpalu-nimeline ettevõtlik filoloogiaüliõpilane oli ülikooli tulnud, seda oli toona kuulda teistessegi teaduskondadesse. Siis, vist tema esimesel suvevaheajal kohtasin teda esimest korda ühel oma rännakul ühes teises Läänemaa külakeses. Ja ta oligi just selline – sõbralik ja igati galantne – ning ruuduline reisikott rippus tal tõepoolest käes.

See tulemine oleks olnud harilik ühel teisel ajastul. BreĻnevi-aegsed ülikoolitulemised olid olnud ju üldiselt üpris teisest puust: tuldi koolivormilisest Gretškina koolist; kui tuldi maalt, siis enamasti sovhoosi keskasulast; kui tuldi habemega, siis võttis selle sõjalise kateeder. Ent üks imeline väljamõeldud “nahahaigus” päästis Marguse habeme.

Tartus asus Margus peagi korterisse Tartu kirjanike majja – nagu tollal kutsuti Jüri Uluotsa villat Õpetaja tn 12. Margusele anti elamiseks pisikene õuepoolne majahoidjakorter ning ülesandeks seati tolles boheemlikus majas korda hoida. Miski ajastuvastaline meelsus, tollel ajal tundus “eestiaegsus”, peitus selles majas nagunii. See oli olnud salong, kirjandus- ja kultuuriinimeste kogunemiskoht. Toimiv, avatud kultuuriruum.

Margus lisas sellele veel ühe pöörde. Sellest sai peale muu ka Valhalla sõpruskonna-teatri pealava, proovisaal ja olenguruum. Aga mitte ainult. Seal toimus lõppematu hulk luule-õhtuid, kirjanduskoosolekuid jm. Ja majahoidjal oli selles suurem roll, kui amet kohustanuks. Marguse kodused tarbeesemed said Valhalla etendustel tavarekvisiitideks: tema Brockhausi köited, suur vanaaegne kirjutusmasin, mõned hõbeküünlajalad ning lõpuks aknakardinadki. Ta tegutses täiega avatud mehena. Ta tegudes avaldus erakordne anne teha oma kodust “sündmus” – üks oluline kultuurilava.

Tollal oli Margus umbes poole noorem kui praegu. Kõigest.

Saueaugu talus, tema isakodus tavatseti külalistele ikka oma mett ja leiba pakkuda. Ja rääkida kultuurijuttu. Samas olid tehtud kõik talutööd, hooned ja tööriistad hoitud korras. Ja iluaed. Nüüd on Margus seal peremees ning ta on lisanud sellele veel ühe pöörde: sellest kodust on saanud taas avalik “sündmus”. Ning seda juba kogu Eesti kultuurihuvilisele publikule. Kasterpalude päriskodust on saanud Eestis üks avatud, oluline kultuurikeskpunkt. Jälle on tarberiistad ja koduseinad muutunud dekoratsioonideks, teatri-etenduste kaasosalisteks. Ime sünnib seal nüüd igal suvel, kindlasti ka Eesti teatri aastal – Marguse selle aasta avalikus suurtöös. Eesti on võitnud juurde ühe uue kultuurilava, kesk Läänemaa tasaseid-võsaseid lagedusi on kuulda teatri kutset.

Kutseline Eesti teater on umbes poole vanem kui Margus. Kõigest.

Usun, et Marguse arvukad sõbrad ühinevad õnnitlustega sel sünnipäeval ja nõustuvad, et Margus on olnud hea partner lava peal ja lava kõrval. Lähme talle külla!