"Söö banaani!" ütlesid nõukogude aja venelased, kui jutt käis mõnest teostamatust asjast.

Eksootilised viljad tundusid veel mõniteistkümmend aastat tagasi sama ihaldusväärsed ja kättesaamatud kui unistus Eesti riigist.

Vene okupatsiooni ajal kutsuti Eestit hellitavalt kartulivabariigiks. Neil päevil laulis pilapunt "Kuldne Trio", et banaani pole vaja, käivad kurgid ka. Rahvas muigas kibedalt. Haavale raputas veelgi soola menukas telelavastus "Pisuhänd", kus normaalset "eestiaegset elu" kujutavad näitlejad maiaste nägudega banaane mugisid. Tundus võimatu mõelda, et kunagi on Eesti turuletid lookas hoopis banaanide all ja kartulitel tuleb end koomale tõmmata. Praegusel kümneaastasel on raske mõista, et banaan võiks olla kellegi jaoks kättesaamatu unistus. Ja et selle magusa puuviljani igaühe käsi omal ajal ei küündinud.

Kagebeelased päästsid elu

Mõne lapse jaoks oli banaani saamine sõna otseses mõttes eluküsimus, sest beebi ei saanudki muud süüa. Lapsevanemad, kellel polnud juurdepääsu partei või ministrite nõukogu puhvetile, olid meeleheitel. Jüri Raudsepp pidi abi saamiseks pöörduma Moskvasse, sest Eestis polnud tal vajalikke tutvusi: "14 aastat tagasi sündis mul tütar. Pärast sündimist nakatus ta haiglas stafülokokoosi (mädapõletikuline haigus – toim.). Lapse elu rippus juuksekarva otsas, sest toita võis teda ainult banaanidega."

Raudsepa sõnul on tal tänaseni meeles ängistustunne, sest Eestis ei saanud ta kelleltki abi. "Banaan oli täiesti kättesaamatu, kui EKP puhvetisse juurdepääsu polnud. Meeleheitlik tegutsemine andis siiski tulemuse: abikäe ulatasid Moskva kagebiidid. "Helistasin Moskvasse ja banaanid pandi pikema jututa rongi peale. Merimetsa haiglas seisid need kapis luku taga, nendega toideti nii minu tütart kui ka teisi hullus olukorras imikuid."

Kaklus banaanide pärast

Andres Kasemaa oli okupatsiooni ajal Ääsmäe sovhoosis direktori asetäitja. Sealsetes ladudes hoiti ka Soomest Moskvasse minevaid banaane. "Aastas paar korda anti sada tonni ka Eestile. Üsna koomiline oli vaadata, kuidas suured ülemused banaanide pärast kraaklesid," meenutab Kasemaa ja tunnistab, et puudulikud teadmised banaanide säilitamise kohta keerasid mõnegi banaanilasti kihva: "Meile anti käsk hoida banaane pluss kahe kraadi juures, see suretas nad välja. Banaanid, mis enda kätte saime, panime pesu vahele küpsema. Läksid kollaseks küll."

Kuid ärgem tehkem nägu, et sellised lood vaid Omskis juhtusid. Esimest banaanisöömist mäletavad paljud õnnestava kogemuse või kibeda pettumusena sõltuvalt sellest, kas need söödi ära rohelisena või kollasena. Maal kasvanud sekretär Kristi Vatsfeldt meenutab, et esimesel korral sõi ta rohelise banaani ilma aru pidamata kohe ära: "Ime, et veel koorida taipasin. Sellest ma küll aru ei saanud, miks kõik neid nii maitsvaks peavad," naerab ta praegu. Fotograaf Jarek Jõepera isa tõi banaane kaasa Moskva-komandeeringult või välismaareisilt. "Mäletan, et kolisin koos banaaniga liivakasti servale. Ma ei söönud seda, vaid kaapisin hammastega. Nii nägid teised ka, mis mul on."

Vaatamata sellele, et banaane nägi nagu oma kõrvu, mäletavad kõik: kilo maksis algul rubla ja kümme kopikat, hiljem kaks rubla.

Banaani asendas siirupis kartul

Tallinna Loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul sai nõukogude okupatsiooni ajal loomaaed banaane paar korda aastas, selleks olid eraldatud spetsiaalsed fondid. Banaanide teemal suhtles Moskvaga Kultuuriministeerium.

"Täpseid koguseid ma ei mäleta, aga enam-vähem võrdsed portsud said Moskva kaudu ministrite nõukogu ja partei keskkomitee puhvetid, lasteaiad üle Eesti ja loomaaed," meenutab Kaal. Eraldatud banaanikogus ei olnud loomade jaoks küll piisav, aga peedist pesumasinale trumli ehitamine oli toona tavapärane: "Leiutasime igasuguseid nippe, kuidas vahepealsel ajal loomi ära petta. Näiteks söötsime lendkoerale kompotivedelikus leotatud keedukartuleid. See, et ahv peale banaanide midagi ei söö, on rohkem kirjanduslik väljamõeldis. Ta sööb ikka teisi puuvilju ka."

Mati Kaalu sõnul on loomatalitajad sedasorti rahvas, kes loomade kõhu tagant hõrgutisi virutada ei püüa. Siiski on mõnel uuel tulijal suu banaanide peale vett jooksma hakanud ja tekkinud kiusatus maiuspala kotti pista. Üsna ruttu jäid nad direktorile vahele: "Üks talitaja näiteks ei teadnud, et ahv koorib banaani samamoodi ära kui inimene. Läksin puurist mööda ja küsisin, kus banaanid on. Tema vastas, et ahv sõi ära. Aga koori polnud kuskil. Üle ühe korra selline vale läbi ei läinud."

Mati Kaal tunnistab, et ise ta banaanisõber ei ole. Küll on ta Moskvast loomaaia asukatele puuvilju ostnud: "Nõukogude ajal seisin Moskva-reisil tihtipeale Leningradi vaksalis järjekorras ja ostsin banaane või ananasse. Nende hind polnud ju kuigi kõrge."

Kaalule meenub mõnigi banaanidega seotud markantne seik: "Rahva seas oli levinud eksiarvamus, et loomaaias on banaane. Üsna sageli istus mõni nukker titemamma mul kabinetis ja nurus banaani, et imikul kõht korda teha. Teadsin, et Georg Otsa laeva töötajad toovad neid Eestisse ja saatsin kõik sinna."

Rein Taagepera ennustus

Politoloogia professor Rein Taagepera vaadati omal ajal nagu ookeanitagust tulnukat. Tema ennustus, et peagi müüakse kuldkollast jumalavilja keset linnatänavat, tundus täiesti ebareaalne. Ometi tuligi banaan vabalt müüki. Kaheksakümnendate lõpus valuutapoodi, hiljem ka linnatänavale. Ja muu elugi hakkas edenema.

Banaan oli turul tõeline uudis, kuid teadaolevalt ei saanud nende turustamisega rikkaks mitte keegi. Rahva seas levis küll jutt, et banaanidele süstitakse vett sisse, asjaga lähemalt kursis olevad inimesed seda ei usu. Banaan ei ole lihtsalt nii kallis puuvili, et selline teguviis ennnast ära oleks tasunud.

Seevastu on küllalt inimesi, kes banaanimüügiga hoopis kõrbesid. Soomest kollasena ostetud banaane tuli ülima kiiruga realiseerida, et need käes rikki ei läheks. Sellega ei tuldud alati toime. Andres Kasemaa üritas selles õppust võtta ja hakkas Soomes eelküpsetatud banaanide asemel tooma Eestisse rohelisi vilju otse Lõuna-Ameerikast: "Küpsetamine" läks lahti 1993. aastal Ääsmäel samas laos, kus Savisaar varem võid otsis. Paraku ei tasunud äri end ära, sest soomlased hakkasid poolmuidu banaane sisse tooma. Ettevõtmine läks pankrotti.

Nüüd on kasutusel uued meetodid, mis võimaldavad banaane kauem müügis hoida. Puuviljaparadiisi hulgilao projektijuht Alar Hõim poleks kümne aasta eest osanud ette kujutada, et teda tulevikus hiiglaslikud banaanikogused ümbritsevad. Esimest korda sai ta lõunamaa vilja maitsta alles 1991. aastal. Hõim muigab: "Tegu oli nii suure ajaloolise sündmusega, et isegi aastaarv on meeles. Banaanisöömine oli toona ikka eriline rituaal. Kui vaadata kümne aasta eest sõprade-tuttavate pulmas tehtud pilte, siis on paljudel pruutpaaridel banaanid uhkelt käes. See oli prestiizhi asi, et niisugune asi suudeti lauale panna." Hõimu sõnul on banaan puuviljade seas praegu suurimaid käibetegijaid. Seda on saada aasta läbi, samas kui teised puuviljad püsivad lettidel ainult 4-5 kuud. Hinnanguliselt pistavad eestlased päevas põske 20-40 tonni banaane.

Täna on banaan poeleletil sama tavaline kui sinimustvalge Pika Hermanni tornis. Paljud inimesed, kes omal ajal neli tundi banaanisabas seisid, väidavad, et banaan ei maitse täna enam nii hästi kui kümmekond aastat tagasi.

Banaanide teekond Eestisse

See algab tavaliselt Lõuna-Ameerikast. Suurim banaanifirma on Chiquita, mis dikteerib turgu. Euroopasse toomiseks on spetsiaalselt aretatud banaanisort. Istandustes on see kolmemeetrine taim, millel kasvab üks viljakobar. Seda hoitakse nii, et ta mingil juhul üle ei küpseks, pannakse või kilekott ümber. Banaanikobar lõigatakse puu otsast ära toorelt. Seejärel sorteeritakse nad suuruse järgi. Kõige suuremad saavad sildi Chiquita, teised mõne muu märgi.

Siis laaditakse banaanid spetsiaalse rongi peale, sealt juba ees ootavale laevale, mis mahutab 100 000 –200 000 kasti banaane. Kogu teekonna vältel peavad banaanid olema temperatuuril pluss 13 kraadi, siis ei saa vili valmis ega sure. Alla 10-kraadise temperatuuri juures läheb koor mustaks.

Banaanid viiakse autodes mööda Euroopat laiali. Enne poodi viimist pannakse banaanid kambrisse. Neid ei küpsetata, vaid gaasitatakse. Temperatuur ei tohi tõusta üle 18-19 kraadi. Kui banaane pole kavas kohe müüki panna, siis hoitakse neid 6-7 päeva 16-17 kraadi juures. Selle tulemusena muutub klorofüll banaanisuhkruks. Banaanidel on kuus küpsusastet: roheline, kollakas-roheline, kerge kollane, kollane, täppidega, suurte pruunide laikudega. Viimase küpsusastme banaan on söömiseks kõige maitsvam, edasi hakkab suhkur moosiks muutuma.

Kaasaegsetes kambrites gaasitatakse banaane selliselt, et koor värvub kollaseks, kuid banaan ise on astme võrra toorem. Ostjale võib tunduda imelik, et kuldkollase koorega banaan on rohu maitsega, kuid müüja saab neid kauem turustada.

Kuidas Eestis banaani kasvatada?

Kauplustes müüdavatel banaaniviljadel pole üldjuhul seemneid sees. Sellepärast peaks kusagilt saama banaanitaime. Vahel neid ka kauplustes müüakse. Kunagi paljundas ja müüs banaanitaimi Agro. Kultuurbanaanid ongi sellised, mis seemet ei kasvata ning mida paljundatakse vegetatiivselt ehk kloonitakse juurevõsudest.

"Mäletan, et kellelgi lausa viljus banaan Tallinnas potis," meenutab Tallinna Botaanikaaia troopiliste ja subtroopiliste taimede osakonna juhataja Eevi Siibak. Botaanikaia banaanidki on aeg-ajalt viljunud. "Palmimaja eelmised banaanid polnud söödavad, aga viljusid ning läksid looja karja," ütleb Siibak. Praegu on seal kasvamas uus noor taim, see pole aga veel õitsenud.

Looduses on banaanid kaheaastased rohttaimed. Soodsatel tingimustel hakkab banaan viljuma ka Eesti toas, ent see võtab kauem aega. Kui banaan kord vilja kannab, siis on selle haruga kõik, aga taim ajab juurevõsusid, mis hakkavad uuesti kasvama. "Potis on banaanikasvatus raske, ideaalsem oleks ehitada endale talveaed," arvab Siibak.

Banaan tahab temperatuuriks ühtlaselt mõnusat toatemperatuuri, 18–22 kraadi. See eelistaks tubastest tingimustest vähe niiskemat, võib aga ka kuivemas õhus vastu pidada, ehkki siis aga võivad kahjurid liiga tegema hakata.

Tiit Kändler

Millal sõite esimest korda elus banaani?

Kristiina Ojuland, riigikogulane

Olin umbes 10-aastane. Neid toodi Tallinnast ja nad olid täiesti rohelised. Ema pani need akna peale küpsema.

Indrek Stahl, ettevõtja

Ma ei mäleta esimest korda, aga see-eest võin rääkida loo ühest nõukogude inimesest. Ta ostis kastitäie banaane ja pani need sügavkülma. Tulemust ei pea vist kirjeldama – nad läksid süsimustaks. Kõige hullem, et see nõukogude inimene olin mina ise.

Eduard Paukson, tähetark

Banaane sain esimest korda vene ajal, aga ausalt öeldes nad mulle eriti ei maitsenud. Hoopis rohkem pean lugu apelsinidest.

Imre Rammul, seksuoloog

Kas see küsimus on vihje eneserahuldamisele?

Esimest korda tõid banaane mu vanemad, kes tulid Moskvast arstide täienduskoolituselt. Need olid rohirohelised ja sellisena ma neid ka sõin. Normaalset banaani sõin esimest korda siis, kui ema neid Rootsist tõi.

Peeter Volkonski, näitleja

Banaanist pole mul mingeid mälestusi, sest see ei maitse mulle absoluutselt. Küll aga mäletan seda, kui esimest korda elus ananassi sõin. See oli Moskva kohvikus ja ma olin 4-aastane.