Berliini kontserdil vaimustas Sunn0)))
Kus mujal kui Berliinis ja kelle muu kui marksismiteoreetik Rosa Luxemburgi järgi nime saanud väljaku ääres laiutava Volksbühne teatri peasaalis võiks paremini – või pigem kontekstuaalsemalt – kõlada muusika, mille sotsiaalsele tähendusele, nagu tänapäeval on moodne öelda, suudavad lõpliku hinnangu anda alles tulevased ajaloolased
Progressiivse kunsti auks (sel mõistel on siin, kunagises külma sõja epitsentris, tuntav elu-ja-surma tähendus) kõrguvasse monumenti koguneb rohkearvuline äraseletatud silmadega seltskond. Sunn0))) nimeline Ameerika avangard-metal’i projekt on enam-vähem see piir, kuhu muusika, AD 2006, kõigi gravitatsiooni- ning marketingireeglite kiuste võib välja jõuda. Sealt edasi pole naljalt kuhugi minna ja ligi tuhatkond berliinlast teab seda liiga hästi, et vastu nägu tuiskavat varakevadist lumelöga trotsida.
Sunn0))) on endaga Saksamaale kaasa toonud tõsifännide silmis mitte vähem olulise bändi Earth ning kogu seletamatagi selgelt apokalüptilise õhtu, mis garanteeritult kujuneb kõigi kohaletulnute elu pöördepunktiks, juhatab sisse seitsmest trummarist ja kahest basskitarristist koosnev orkester Shit And Shine.
Kolmevaatuselise etenduse esimese pildina trambib Shit And Shine tubli kolmveerand tundi peaaegu muutumatut rütmi ja kuigi sõna “šamaanlus” on arutu esinemistihedusega kõikvõimalikes maailmamuusika ajakirjades oma tähendusest võimsalt 90 protsenti kaotanud, lendab kujutlus ämbritäiest häguse päritoluga seentest esimese asjana selle hüpnootilise mütsumise rütmis silme ette. Päris vokaalideta Shit And Shine auditooriumi ei jäta, kuigi oleks ilmselt pidanud. Lühikese vaheaja järel lavale märkamatult tekkiv Earth kasutab trummikomplekti ning kitarrivõimu vahele tõstetud mikrofoni peaasjalikult muretute kavateadustuste tarvis.
Earth on tähelepanuväärne bänd nii mõneski tähenduses. Ambient metal’i orkestri juht Dylan Carlson oli Kurt Cobaini parim sõber ja saatuse tahtel/irooniana mees, kellega koos Nirvana laulja käis poes hiljem ajalooliseks kujunenud püssi ostmas.
Teiseks on Earthi tähendust Ameerika underground’is keeruline ignoreerida ja eks ole tänase õhtu peatähedki Carlsoni painavast minimalismist inspiratsiooni – kui nii banaalset sõna praeguses kontekstis kasutada tohib – ammutanud.
Earthi sound on erakordselt hõre ning helipildis suhteliselt tagaplaanile miksitud tromboonidominant ei suuda Carlsoni piinavalt aeglastele kantrikitarri fraasidele (ei mingit metal’it niisiis) ülearu paksu vundamenti alla laduda. Kõrvalistuv tütarlaps kaebab südame arütmia üle ning tõsi ta on – kristallselged ajalises lõpmatuses kuulajat terroriseerivad noodid näivad südamelöökide takti omatahtsi kujundavat. Eluohtlik pull või mis?
Ilmselt küll, kuigi kohe-kohe järgnev kultuurišokk on see, mis asub inimese anatoomia tegelikke murdepunkte uurima. Sest Sunn0))) on oma maine – mille lahutamatud osad on nii maailma kõige raskem bänd olemine kui ka publiku mentaalse ja füüsilise tervise piiride kartmatu kompamine – väärilised.
Inimesed põgenevad saalist
Sunn0))) on kitarristide Greg Andersoni ja Stephen O’Malley (viimane mängib muuhulgas hetke teises huvitavaimas metal’i-bändis Khanate) ühine “kõrvalprojekt”. Mustadesse kapuutsidega hõlstidesse riietunud mehed (toeks klahvpillimängija ning basskitarrist, kuid ei mingit trummarit!) tulevad roheliseks valgustatud püünele ning viimasel piiril undavate tossumasinate kärsavingus tõmmatakse legendaarne teatrimaja kokkuvarisemise lähedasse resonantsi. Need ei ole fraasid, isegi noodid mitte, kuid Sunn0))) kitarride ning süntesaatori kombineeritud noise on omas destruktiivsuses meloodilisim asi, mida inimkond Black Sabbathi esikplaadi avaloost saadik on kuulnud.
Paarkümmend minutit sisikonna kõige saladuslikematesse sügavustesse tungivat helimassiivi ning lavale veeretatakse – ratastoolis, milles muus – lumivalgeks võõbatud näo ja Meistri võimu ees jõuetult õlgadele langevate salkudega vokalist. Ta seisab laiali sirutatud kätega seda taluvusläve testivat, ent detailideni viimistletud helikaost tekitavate võlurite ees ning kriiskab mikrofoni üksikuid fraase, millest kõrv ainsa arusaadava (ja vajaliku) sõna kiiresti kinni püüab – Satan! Inimesed põgenevad ükshaaval saalist, tublimad naalduvad toolidele ning põlevad selles tules võiduka lõpuni. Endine ei ole enam miski.
