Brasiilia vanameister Sepultura lammutas Rock Cafés üsna armutult
Olgu see siis ELO, Uriah Heep või näiteks pühapäeval Tallinnas mänginud Sepultura (mille looja ning au, mõistus ja südametunnistus Max Cavalera juba aastaid kunagisest põhibändist eraldiseisvaid radu tallab), Eestisse saabudes on neist järel vaid helged mälestused, kui niigi palju.
Tegelikult ei pruugi asi muidugi sedavõrd traagiline olla ja omal ajal Brasiilia suuruselt teiseks ekspordiartikliks (esimene on teadagi mis) tituleeritud metal-orkester lammutas üle-eile Rock Cafés üsna armutult. Mis sest, et ühtegi Cavalera-nimelist tegelast suviselt kuumaks ja higiseks köetud püünel ei askeldanud.
Sepultura (nende nimi tähendavat portugali keeles “hauda“) hiilgeajad võivad ju möödas olla, ent siin ja praegu suudadavad nad kõigi eelarvamuste kiuste end ometi kehtestada. Ja mitte vähe.
Sepultura on nii mõneski mõttes ebatraditsiooniline bänd. Kuigi riik, kust nad pärit on – eurooplase jaoks ilmselt üpris eksootiline Brasiilia –, on kuuldavasti tõsisemaid metal-maid maailmas.
Tumedanahaline frontman on brutaalset heavy metal’it kütva bändi mootorina mitte just igapäevane nähtus. Ning ega Fender Stratocasteri kitarr ei kuulu kriipivate riffide kaoses publikumi üles-alla hüpitava pataljoni esimeste eelistusse nimekirja (kui jutt muusikainstrumentidele läheb).
Üleüldine katarsis
Seda üllatuslikum on too toores agressiivsus ja halastamatu jõud, mille kandjaks muutus pühapäeval sulnis bluusikitarr Brasiilia monstrumite seltskonnas. Veatult pulseeriv rütmimasin on klass omaette ning kui ei midagi põhjapanevamat või epohhiloovamat, siis peaaegu täiuslikult mängiv bänd on Sepultura igatahes, ja seda polegi nii vähe.
Proge-elemente on nende muusikas mõnevõrra vähem kui Enslavedi või kellegi kolmanda omas, kuid bändi kompositsioonid on tehniliselt keerukad ja väljakutsena seda karmimad ka Cavalera-järgsetel plaatidel.
Omaaegsetel Tartu levimuusika päevadel, kus muusikategemise mängutehnilised aspektid olid keskne feti‰, põhjustanuks Sepultura-kollid ilmselt üleüldise katarsise. Ja põhjustasid ilmselt nüüdki, kuigi aeg ja kontekst olid olulised teistsugused. Ladina-Ameerika koletiste tapamasin rullus üle pealtnäha vaimustunud eestlastest fännide peade hoogsalt, ja ellujäänuid – neid, keda Sepultura antud lahing üldse puudutanud poleks – silm ülearu arvukalt ei seletanud.
