Kui heita pilku publikule, siis leidus saalis kõiksugu “karvaseid ja sulelisi”. Enam oli aga ehk siiski nn keskealisi, ehk siis pisut elu näinud ja kogenuid.

Nagu mu eelmisel Rea kontserdielamusel Šveitsis, ei erinenud veidi aeglasem algus ja kiirem lõpp ka siinses saalis. Ja lõpuks pani ka Eestis mees rahva laulma, just nagu Zürichiski.

Veidi rohkem elumärke andis publik menuhiti “Josephine” esimeste noodikõlade ajal, siis hakkas pidu pihta.

Sõna otseses mõttes. Sekka paar rahulikku, otsa aga mitu märksa kiiremat ja lausa rokkivat pala.

Oma tuntud headuses ei jätnud Rea demonstreerimata enda suurepäraseid pillimänguvõimeid, tinistades ühel ajal kitarri ja suupilli, mis ikka õige bluusi juurde käib.

Alguses veidi eelarvamustega tulnud, mõtlesin omaette, et ehk on Saku hall Reale veidi suurevõitu ega anna sellist mõnusat ja hubast tulemit, kuid eksisin. Kõik sobis hästi. Kõla ja muusika oli meeletu.

Tühi tantsupõrand

Kuna suurhallis erinevalt mõne teise kontserdihalliga on palju istekohti, enamik neist lava külgede poolel, siis võib öelda, et suurem enamus nautis bluusi istudes ning lavaesine tantsupõrand oli õige tühjavõitu. Arvestades keskmist Rea austaja iga, ei saakski arvata, et paljud soliidses eas veidi halliks läinud härrad või daamid meeletult tantsu lööksid. Ning ega Rea muusikagi suuremat tantsuvihtumist nõua – see rohkem mõtte- ja meeleolumuusika.

Mati, 26-aastane Chris Rea austaja, avastas muusiku juba kümneaastaselt, kui õppis kitarri mängima. “Üks esimesi palasid, mida õppisin, oli Rea “The Road to Hell”, mis on ka üks mu lemmikutest tema loomingus.” Mati arvates pole tähtsust, kus ja millal Read kuulata.

“Mul on küll lavaesine nn seisupilet, kuid ma ei pea talle sealt otse suhu vahtima, võin kuulata kas või ukse taga – nii hea on ta. Kõige rohkem meeldib mulle Rea puhul tema mahe hääl,” selgitas fänn.