Chris Rea: musitseerin edasi, aga tagasihoidlikumalt
Kas teie Euroopa-tuur on hüvastijätt suure muusikasõuga?
Jah, kui nii võib öelda. Tervis ei luba enam suurejooneliselt ringi tuuritada. Aitab ehk ka, seda on juba küllalt tehtud. Ent see ei tähenda, et ma muusika tegemisest loobuksin. Võtan lihtsalt veidi rahulikumalt, ajan ikka oma asja edasi, teen bluusi, mida armastan üle kõige, kuid tagasihoidlikumalt. Edaspidi hakkan musitseerima uue kollektiiviga The Fireflies (Tulekärbsed – toim).
Te alustasite musitseerimist suhteliselt hilja, 19-aastasena. Kuidas nii äkki?
Kui täpsem olla, võtsin kitarri esimest korda kätte 22-aastaselt. Kuulsin kord oma väiksest transistorraadiost Charlie Pattonit, siis otsustasingi muusikuks hakata. Imetlen Pattonit väga ja armastan Gospel Bluesi.
Kunagi pole hilja, läheb vaja vaid tahtmist. Ja annet ka. (Muigab.)
Millega seni tegelesite, mis huvi pakkus?
Muusika ja kirjandus, nagu noortele ikka. Tegelikult olen terve elu unistanud ajakirjanikutööst. Mulle meeldib kirjutada ja kirjeldada. Kui muusikutöö saaks ühel päeval otsa ning tekiks võimalus töötada reporterina, haaraksin sellest kõhklemata kinni.
Mis on eduka ja populaarse muusiku edu võti?
Hea muusika, kindlameelsus ja oma stiilile kindlaks jäämine. Armastus ja kirg oma loomingu ja tehtu vastu.
Suurem osa muusikutest tuuritab soliidsele eale vaatamata ikka ja jälle. Mis teid sellel vankril hoiab?
Muusikute “pika lavaea” õnn või õnnetus ongi see, et nad ei taha ega oska lõpetada. Tihtipeale ei tunnista aastakümneid lavalaudadel olnud muusikud aja karmi tõde, vananemist. Kõik annavad endast veel viimast, justkui esimeses nooruses. Aga kahjuks pole nii, aeg jätab oma jälje.
Mulle on kitarrimäng ja kontsertide andmine igapäevane ja loomulik asi, umbes nagu hammaste pesemine. Eks see on nii kõigi ametitega, millega ollakse harjunud või millesse kiindunud: ilma lihtsalt ei oska ega saagi.
Aga peale muusika on ju veel midagi, mis teid paelub?
Õnneks jah. Mu suured hobid on ka maalimine ning sportautod. Tegelen meelsasti motospordiga.
Kuidas maalimisandega on?
(Naeratab.) Seda peate teie ütlema, kuidas on. Näiteks kõik minu plaadiümbrised on mu enda kujundatud.
Aga võib-olla tahate olla hoopis kunstnik, mitte ajakirjanik?
(Mõtleb pisut.) Pigem siis ajakirjanik, kes kirjutab kunstist.
Millal ja kus te laule kirjutate?
Kirjutan kogu aeg ja kõikjal. Mingit kindlat aega ei ole. Kui tuleb idee, panen selle võimaluse korral kohe kirja.
Teie loomingus on väga palju rannatemaatikat ning palju laule teel olemisest. Millest selline teemavalik?
Armastan randu. Puhkan hea meelega mere ääres. See kõik inspireeribki mind.
Mis ajendas kirjutama hitti “The Road to Hell”?
Olin ummikus kuulsal Inglise ringteel M25. See tunduski kui tee põrgusse.
Kui palju te vormis püsimiseks harjutate?
Tuuridel teeme enne kontserti umbes 20 minutit sooja. Sellest ka piisab, sest oleme ju kõik aastakümneid mänginud ja esinenud, et vormis püsida.
Paljud suured muusikud armastavad luksust ja head elu. Mille peale teie põhiliselt kulutate?
Ma ei saa öelda, et ma eriti materiaalne inimene oleksin. Ma ei vaja kalleid aksessuaare või suuri maju. Küll aga meeldivad mulle head ja kvaliteetsed autod.
Igal aastal annetan raha laste heategevusele, et aidata vääriti koheldud lapsi.
Mis teid kõige rohkem rõõmustab või kurvastab?
Mind teeb õnnelikuks kas või selge sinine taevas ja päikseline ilm, enim rõhub mind tänases maailmas aga poliitikute mõtlematu käitumine.
Te reisite palju. Millal ja kuidas veedate aega perega?
Pere pakub mulle väga palju tuge. Mu kaks tütart ja abikaasa on väga olulised kaaslased, koos nendega veedan ma enamiku vabast ajast. Peame koos pühi ning meie peretraditsioonid on kokkuhoidmine ja ausus. Koosveedetud aeg on suurepärane puhkus.
Te olete palju saavutanud. Kuid kas on veel midagi, mille poole muusikuna püüdlete?
Olen oma saavutustega rahul. Ent siiski on veel üks asi, mida tahan teha: suurim soov on enne lõpetamist mängida täissaalile Radio City hallis New Yorgis.
Mida te Eestist teate?
Tean, et tulen sinna peagi, vähem kui kahe nädala pärast. Seal peaks olema lumi ja kuuldavasti ka ilusad naised.
Chris Rea
Christopher Anton Rea sündis 4. märtsil 1951 Inglismaal.
Muusikukarjääri alustas suhteliselt hilja, võttis osa talendikonkursist 1975. aastal, mille ka võitis.
Esimene sooloalbum “Whatever Happened to Benny Santini?” (1978) osutus üliedukaks.
Andnud välja üle 20 albumi, viimane oli möödunud aastal ilmunud “Blue Guitars”. Müünud kokku üle 30 miljoni plaadi ning tuuritanud rohkem kui 25 aastat.
Tallinna-kontsert
Hüvastijätutuuri “Farewell Tour 2006” raames annab Chris Rea üle 40 kontserti, neist ühe 13. märtsil Tallinnas Saku suurhallis.
Uksed avatakse kell 18, kontsert algab kell 20. Piletid alates 495 kroonist müügil Piletilevis ja Statoilis.
