Craven rõhub uues filmis vere asemel näitlejatele
##Wes Craveni filme on raske “kontekstist välja rebida”, kui moodsat väljendit kasutada. “A Nightmare on Elm Street” ja “Screami” sari on jätnud piisavalt suured jalajäljed, et igale tema järjekordsele ponnistusele tempel eos otsa ette lüüa, olgu see siis kvaliteedimärk või kõrgel vardas lehviv punane lipp.
Isegi kui ma prooviksin väita – ja see on tõepoolest nii –, et Craveni uusim thriller nimega “Öine lend” liugleb valgusaastate kaugusel teda kurikuulsaks teinud varasemast kraamist, leidub vaevalt palju neid, kes säärast juttu usuksid.
Ometi on Wes Craven seekord soolikate kaamerasse loopimisest eemaldunud ning filmis valdavaid, Dallasest Miami suunas sõitva lennuki pardal hargnevaid sündmusi pingestab pigem klaustrofoobne keskkond kui kellegi kõhust välja rippuv sisikond.
“Eriefektid” näitlejatelt
Äsja vanaema matnud hotellijuht Lisa Reisert (Rachel McAdams) kohtub lennujaamas Jackson Rippneriga (Cillian Murphy), kes oma pahaendelise nime üle (Jack the Ripper?) küll esmalt nalja viskab, ent hiljem, Florida suunas kihutavas lennukis Lisa kõrval uuesti istet võttes, kuulsa sarimõrvari pärandisse märksa tõsisemalt suhtuma hakkab. Noorel daamil, nagu me tähelepanuväärselt ilge olemisega Rippneri käest kuuleme, on kaks võimalust: ta kas aitab palgamõrvaritel prominentset ameerika julgeolekušeffi mõrvata või viilitakse läbi tema Miamis elava isa kõrisõlm.
Valik pole kindlasti kergete killast ning imekaunil hotellimänederil tuleb lendavas tinakirstus kiirelt otsustada. Mõistagi on Lisa Reisert palju paksemast puust tüdruk kui kurikaelte varasema uurimistöö põhjal paistis ja – ilmselt pole see jalustrabav üllatus – hea võidab ning Jackson Rippner lõpetab oma maise teekonna, kuuliauk rindkeres.
Kuigi “Öine lend” on näiteks esimesest “Screamist” oluliselt ettearvatavam ning pöördevaesem, paneb Wes Craven peopesad siin-seal hubaselt higistama.
“Eriefektid” on usaldatud näitlejatele: Cillian Murphyt on loodus õnnistanud kõigi väliste ja sisemiste vahenditega, et sipelgad vaataja selga mööda sagima panna, ning isegi Rachel McAdams teeb täiesti talutava rolli. Põnevust ja pinget on filmis täie raha eest ja vaevalt et keegi Wes Craveni filmist midagi vähemat/enamat ootabki.