Darvinism tähendab eri kultuuridele eri asja
Läbi ajaloo kuulsamaid loodusteadlasi Charles Darwin kirjutas oma autobiograafias, kuidas tema „Liikide tekkimise” üle arutletakse Jaapanis, ja märkis üllatusega, et ühes heebrea keeles avaldatud essees on väidetud, et see on kooskõlas vana testamendiga. Sellest 1859. aastal ilmunud raamatust anti alul välja vaid 1250 eksemplari, kuid Darwini ideede välkkiirele levikule aitas tohutult kaasa, et umbes samal ajal oli Atlandi ookeani põhja lastud esimesed telegraafikaablid Ameerikasse ning varsti ühendati Euroopaga samal moel ka India, Hiina, Jaapan ja Austraalia. „Darwini ideede edu põhiline põhjus oli kergus, millega kohalikud traditsioonilised mõttekultuurid seda assimileerida said,” arvab USA Columbia ülikooli ajalooprofessor Marwa Elshakry.
Hindude, jaapanlaste, hiinlaste ja isegi muslimite õpetlased asetasid Darwini ideed otsekohe oma religioossete ja filosoofiliste tekstide raamistikku ning väitsid, et eluslooduse arengus ja uute liikide tekkimises ei ole nende jaoks midagi üllatavat. Hiina õpetlane Yan Fu näiteks kinnitas 19. sajandi lõpus, et Kong Fuzi eetikas pole isekuses ja isetuses midagi üllatavat ning asi seisneb vaid nende tasakaalus. Islami filosoofide jaoks aga oli idee liikide muutumisest ajas ammuilma tuntud.
Nii juhtus ka Darwiniga, et ta ei saanud prohvetiks omal maal, kuna just anglikaani kirik oli tema ideede vastane. Tol Euroopa imperialismi kõrgajal pandi idamaadel lääne ülimuse ideele vastu väide, et kuna läänes Darwini evolutsiooniideid ei aktsepteerita, siis ei peeta seal lugu ka modernsest teadusest. Ainult kristlus on konfliktis teadusega, väideti idas. Tokyo keiserliku ülikooli jurist Hiroyuki Kato kasutas koguni Darwini teooriat, et 20. sajandi alul kaitsta Jaapani keiserlikku valitsemiskorda.
Nagu praegu, nii tähendas Darwin ka saja aasta eest eri inimestele eri asja. Darwin tunnistab ise oma autobiograafias, et teda inspireeris vaimuliku Thomas Robert Malthuse teooria: kui rahvaarv kasvab geomeetrilises progressioonis, siis toiduvarud kasvavad lineaarselt, nõnda et paratamatult jääb osa rahvast nälga. Darwini aegadel esindasid Malthuse ideed briti mõtte põhivoolu. Seda ka põhjusel, et juba tollal oli Suurbritannia saar tihedalt asustatud ning inimesed tundsid, kuidas elurikkus looduses kahaneb.
Seevastu elasid venelased hoopis teistsugusel maal, kus oli palju ruumi ja seetõttu ei läinud neile Darwini olelusvõitluse idee peale. Darwini kogemus Brasiilia elurikkast ürgmetsast koos sealse liikidevahelise võitlusega ei olnud vene kogemuse osa. Ka oli kapitalism Venemaal vähe arenenud. Nõnda kritiseerisid Darwinit kui röövkapitalismi apoloogi Vene poliitikud nii vasakult, tsentrist kui ka paremalt, pidades teda puhtaks Inglise doktriini esindajaks.
Suhtumine Malthusesse jäi Venemaal püsima ka Stalini ajal, mil Lõssenko Darwinit selle kandi pealt ägedalt kritiseeris. Stalin ja Lõssenko pooldasid omandatud omaduste päritavust, mitte geneetilise pärilikkuse ideid. Vene variandis viis see lugematu arvu ohvriteni.
Veel kaugemale Stalinist läksid Darwini tõlgenduses Hiina maoistid. „Revolutsioon on evolutsiooni seadus,” kõlas nende moto – ajalugu on vägivaldne ning pärilik klassivõitlus ja indiviid peab tingimusteta alluma rühmale. „Hiina darvinistlik mõtlemine valmistas rahvast ette Karl Marxi, Vladimir Lenini ja Mao Zedongi retoorikaks,” järeldab USA Bucknelli ülikooli Hiina uuringute professor James Pusey.
Darwini ideid väänasid ka Ladina-Ameerika poliitikud, kes 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alul kõigest jõust toetasid eurooplaste sisserännet. Poole sajandiga saabuski sinna 11 miljonit valget, kes pidid ellu viima ladinaameeriklaste meelismõtte, et ühiskond areneb nagu looduski primitiivsematest keerulisemate struktuurideni. Sisserännu peatas suur depressioon, kuigi juba 1925. aastal tuli Mehhiko poliitik José Vasconcelos lagedale loosungiga: mestiitsid on kosmiline rass, mis on ülem tema koostisosadest.
Elurikkuse kadumine
„Elusorganismide muutlikkuses ja loodusliku valiku toimes ei näi esinevat rohkem ettekavatsetust kui tuule puhumise suunas,” kirjutas Darwin. Kuid ta ise alustas oma raamatut just koduloomatõugude paljususest ja laskis endale saata maailma eri otstest kodulindegi. Ta ei väsinud uurimast ka oma koeri ja kasse, et nende põhjal teha järeldusi käitumismallide arenemisest. Kui Darwin sündis, oli maailmas registreeritud 15 koeratõugu. Kui ta oma kuulsaima raamatu avaldas, oli neid 50. Praegu tuntakse umbes 400 koeratõugu. Looma- ja taimeliike on praegu teada umbes 1,8 miljonit, kuid neid võib olla 10 miljonit.
Kuid Darwini-aegne elurikkus on kadumas. Rahvusvahelise looduskaitseühingu sel kuul avaldatud andmete kohaselt ähvardab väljasuremist viiendik imetajaliikidest ja kolmandik kahepaiksetest. Parem pole lugu taimedega. ÜRO peaassamblee nimetas 2010. aasta elurikkuse aastaks. Puutumatute ökosüs-teemide olemasolu on üheks garantiiks ka inimese olemasolule. „Looduslikud elupaigad on äärmiselt väärtuslik relv võitluses globaalse soojenemisega,” kinnitavad tuntud USA ökoloogid Will R. Turner, Michael Oppenheimer ja David S. Wilcove teadusajakirjas Nature. Nende sõnul jääb ökosüsteemide taastamine aastakümneteks ainsaks tegelikkust arvestavaks atmo-sfäärist süsinikdioksiidi eemaldamise võtteks.
Ökosüsteemid ja elurikkus on nii avalike kui ka isiklike hüvede allikaks. Ja vaesed inimesed kannatavad keskkonnatagavarade väärkasutuse all kõige hullemini. Seda on näha nii maailma ulatuses kui ka kohapeal Eestis. Tänavune Nobeli majandus-preemia võitja Elinor Ostrom on edendanud ühise omandi kasutamise keerulisi mudeleid. Neist kõige värvikamad on need, mis näitavad, kuidas on mõnedes kogukondades lahendatud piiratud veetagavarade kasutamine. Võib-olla on liiga irooniline tõdeda, et Eestis puudulikult välja arendatud ja kehvalt toimiv ühise omandi kasutamise reeglistik on tingitud sellest, et meil on liiga palju vett, metsa ja ruumi.
